Väljalend, Kanal 2 täna kell 20

....Väljalend Balti jaamast

Postimehest:

Hooaja viimases saates «Väljalend» pakuvad saatejuhid Siret Rüüberg ja Kertu Jukkum tasuta päikesereisi Balti jaama ümbruses. Võistlustulle astuvad laonaine Marina ning puhastustööline Silver.




Väljalend tiibleb eetrisse täna õhtul kell 20:00, kohe pärast uudistemagasini «Reporter».

Rongi vastu

 Millal te viimati kellelgi rongi vastas käisite ja mis põhjusel - lihtsalt tahtsite head inemist varem näha kui ta ise uksest sisse kobistab, või olid rasked pakid, või tuli hästi kaugelt, või nii lihtsalt ongi?

Kas Ootajat on ära tunda....kas on võimalik aimata KEDA ta ootab? Võibolla küll, kui tähelepanelikult jälgida. Ja mida tehakse kohtudes? Mida tehakse ära saates? Kas ollakse arglikud ja distantsil või lõunaeuroopalikult emotsioonideküllased? Kuidas väljendatakse jällenägemisrõõmu?

Selles teemas ei saa ma küll inimesi otse tülitada. Tuleb kuidagi kaugemalt luurata ja vaadata. Aga seniks teile Vanaema ja Lapselaps.  Ja iis üks pilt tädist, kes hakkas rongi alt läbi pugema, et oma käekott kätte saada. Ja siis Paintballi-poisid ka. Ja veel ühe rongi "nägu".

hilisõhtul jaamas

Prrr, külm on! Ilgelt külm. Labakutega on ainult kaks võimalust, pildistada valesti või kindad käest võtta. oi, totuke. Kuid mul polegi sellest eriti kahju. Jaam on üsna inimtühi, väga vähe rahvast liigub.
Üks koleda karvase hurdapeniga mees jookseb mööda ja üks linnahull kõnnib omaette mõmisedes, ent mõlemad on minu kõnetusele kättesaamatus kauguses. Aga seal paistavad piletikontrolörid. Ametireeglid keelavad neil end vormiriietuses ja töö ajal pildistada lasta, kuna jänesed võivad näod meelde jätta. aga nad lubavad endid visandada. "Mitte siin," lausub naiskontrolör, "lähme sinna kiirrongi, see on mugavam". Ja - piiks-piiks! tehakse tolle rongi uksed nagu kõige tavalisemal autol minu jaoks  lahti. heheh. No kus te oma rongi parkisite, preili piltnik? Ah sinna jah... Parkimiskell võiks ka veel akna peal olla.
"Kas teate, et teil on täitsa Gustav Ernesaksa soeng?" lausun ma meeskontrolörile teda visandades. Tema fantaasia saab sellest hoogu. Oleks vast maru astuda rongi ja hüüda: "Tervist! Olen Gustav Ernesaks - teie piletid, palun!" ? Kontrolöridelt saan soovituse, et hommikupoolik on siiski aktiivsem ja huvitavam aeg jaama tulla. Mul vist ei maksa edaspidi eriti hilisõhtutel lõdiseda, ehk siis, kui ilmad leebuvad. Nii, väga sarnane ei tulnud, aga... seda annab parandada. Visandeid näete siis, kui ma need ümber joonistan ja oma teaduskonnas sisse skänneerin. Päris vahva Ernesaks minu meelest.
Trollipeatuses jäävad silma poisid, kel seljakott mingeid veidraid kanistreid täis. Selgub, et paintballi mängijad - lausa paintball- treening pidi olema! ja sellel alal korraldatakse koguni maailmameistrivõistlus. Tule taevas appi, mis inimesed kõik pähe ei võtta. Aga päris fotogeenilised kujud oma kodinatega, sunnikud.

Üks laps on oma vanaemale rongi vastu tulnud. Ema ütles aga ikka ise tahtis kah pisut. Vahva, karastunud sell, hõredalt riides, ent reipa hoiakuga. Vanaema Aime on peaaegu Viljandist ja lapselaps Märtenit kohates väljendab siiralt positiivset üllatust. Üks tavaline perekondlik žest tavalisel õhtul tavalise rongisaabumise ajal. Täiesti suvaline. Ja nii eriline. Sellised tallinlased.
P.S.:Üks neist muide oli Kadu ja teine Kuum. Komistan ikka järjekindlalt veidrate nimede otsa. Huvitav, Kuum tuli rongilt maha, aga ilm soojemaks ei läinud. ju see siis kadus sealsamas ära...

... ja aeg jäi seisma

Juba kolmas tiir ümber jaama. Tagasi turule. Trammipeatus... uuesti perroon. Viimases hädas ruttan pakihoidu ja küsin tuttavalt daamilt, ega keegi sinna telefoni toonud ei ole?.... Kadunud mis kadunud. Ma ei või seda uskuda. Kuid [pakihoiutädi, kelle nime ma, piinlik tunnistada, siiamaani meelde pole suutnud jätta] valib oma telefoniga minu numbri ja ütleb. "heliseb. Otsi!" Ja no ma siis jooksen veel ühe tiiru ümber jaamahoone- paanika-Jaanika. Kuid tagasi pakihoidu jõudes on asi juba lahendatud. Jaama turg, putka nr. 67, kust ma just patsikumme olin ostnud. Oh aeg küll. Täielik ime.
Kogu selle jama kestel ei osanud ma arvata õiget kellaaega. Tulin hommikul ca 10 ajal, pildistasin natuke ja käisin turul ja siis tahtsingi telefonist kella vaadata ja see oli kadunud. Jaama suur kell oli ilmselt juba eelmisel päeval kell kolm seisma jäänud. Miki-Hiirel olid patareid tühjad. Jehoovatunnistaja-tädile oli "aeg lõpmatu ning piiritu ja kes teab, kuhu tuuled meid viivad..." Sellest on jah nüüd palju kasu. Üks nokamütsiga rulapoiss...telefoniaku tühi. Vanadaam korviga - kell kodus. Mis nali see on, kõik aeg on seisma jäänud.

Mis puutub nägudesse-naeratustesse, siis löödi mulle täna jälle mõned piltlikult öeldes keelusildid nö. vastu vahtimist. Terve raudtee on keelusilte täis. Ära kõnni, ära mängi, ära sisene, ära välju, ära räägi telefoniga, suitseta, ära sõida jalgrattaga, ära, ära ära. Eelkõige: ära pildista. No miks siis? Mulle ei meeldi, kui midagi ilma põhjenduseta ära keelatakse.

Kuid kas ma ei öelnud, et järjekindlus viib sihile? Mõned "Ei Tohi!" kleebised võin igatahes maha tõmmata. näiteks Valentina. WC valvur (seal on dušš ka). Ma läksin siiski uuesti küsima luba pitli teha. Algul ta jälle ei tahtnud. Aga ma ei andnud nii kergesti järele ja mainisin ka, et tema sõbrannast pakihoius olen juba ülesvõtte saanud. "Neuželi!!??" ja Valentina tormas järele uurima, kas selline hullumeelne väide ka paika peab, ning saigi kinnituse... Lõpuks jäi ta nõusse, kuigi, nii nagu vene rahvusest rongijuht Tartu liini peal, väitis ta end "üldse mitte fotogeeniline olevat!" Pagan võtaks, mis see asjasse puutub, ma ei korralda mingit missivõistlust! Miks püüavad inimesed iseennast eitada ja ära peita, miks nad häbenevad olla sellised nagu on? Mis viga on isikupäral ja lihvimatusel, kes on nõudnud, et oleksite oma tegemiste ja mõtlemistega ühiskonnaelust ja avalikkusest välja retuš€eritud? Noh, Valentina tahtsis ikka päris "poseerida". Mina siis arvasin, et ta vahest võiks lehte lugeda. "Oi, ei, ei ei! Mina teen KOGU AEG tööd! Mis siis kui ülemus näeb? Lehte ma ametlikult ei loe!" Ja asus kassaaparaati taguma nii et silme eest must. assaa-ijah!
Valentina teeb jaamas tööd, sest kodus ta "kuivaks ära". Ta tahab suhelda, näha erinevaid inimesi. Turismihooajal käib siin väga palju rahvast. Paljud Moskva rongilt tulijad, üleni tolmused ja higised, on duššivõimaluse pärast vägagi õnnelikud. Kes teab, mis maailmajagude tolm on siit kanalisatsiooni voolanud. Mis eesti muld ja eesti süda. Pool Kagu-Aasiat on meie pealinna ammu jalgadega kokku tassitud.
Mul on tõesti jaamas sõpru. Muidu oleks minu vaene eesti süda täna hommikupoolikult küll ehmatusest seisma jäänud. Näete, kui oluline on omada tutvusi.

Balti jaam, minu liikumiste sõlmpunkt.

Redfoxi märkus: järgneva jutu kirjutas mu ema Sirje.

Elasime Kalamajas. Töökoht oli järvel. 5 minuti tee oli Balti jaama, elektrirong väljus täpselt, sõitis 6 minutit
ja jaamast läksin 8 min. tööle. Hea ja mugav oli käia tööl. Kuupilet maksis 30 kopikat. Vahel ununes aga lõpp ära. Kontrolle käis harva, piletimüüjat elektrirongis ei olnud. Ükskord tulid kontrollid, teadsin hetkega, et mul lõppes ju nädal tagasi pilet. Jõudsid minuni. Ütlesin , et olin unustanud täiesti, et tehke mis tahate, mul tuli alles neid nähes meelde. Vaatasid mu vana piletit ja ütlesid vaid, et homme ikka ostku ma uus. Tipptunnil oli rong  puupüsti täis. Vahel  nägin rongis noorukest näitlejat Anu Lampi, alati ta tuupis mingit teksti. Rongid ei olnud nii soojad ja puhtad, kui praegu, aga palju etemad, kui tollased diislisuitsused tibukollased linnabussid. Väikeses jaamahoones ( praegu kole turg) olid linnalähisliinide kassad, Eesti siseste liinide kassad ja haisvad WC-d.Siis oli seal Vene aja lõpul veel kabiin, kus sai ise end pildistada. Lae all lendasid ruumis varblased ja tuvid.  Suures jaamahoones  olid kaugliinide kassad ja palju igasugu rahvast kompsudega. Piletite sabad olid alati pikad.  Kalamajas elasin pikka aega ja Balti jaam oli, kustkaudu sai kesklinna.
Oli üks vanamammi, kes oli vana ja jalad ei kandnud hästi enam. Ta ütles ikka:" Läheks veel linna , aga maap
saa  säält tuhnellist läbi" Tunnel on praegugi kole, kuid siis oli veel koletam, põrandal voolas porine vesi ja laes ripnes mõni üksik lamp, või valitses päris pimedus.

Päikesepaisteline päev

Minna või mitte minna. Minna. Mitte. Minna...Oli raske ennustada, mida ilm täna teeb. Hommikupoolikul puistas lörtsi ja pilved suusatasid üle katuste. Minna siis või mitte?
Ilmselt on mul juba tekkinud väikest viisi sõltuvus Jaama suhtes ning ikkagi läksin. Jalgsi. Pelgurannast. Iga sammuga nühkis päike end pilvede vahelt tugevamini paistma ning Jaama jõudes oli see nii hele, et kordasin peaaegu oma II klassi õnnetust raudpostiga.
Esimesena jäi seekord silma rong, mis eestpool PEAA-AAEGU naeratusega kaunistet. Noh, ütleme, sellise Mona Lisa omaga? Klooga rong oli jälle sellise... herilase naeratusega. Kes on passiivselt õelas tujus.
Keegi toppis oma tütrele leivajuuretist kotti, ise seletades, et pangu too see külmikusse, kuna soojaga hakkab ta kasvama. Tütar? Juuretis? Külmkapp?
Mustlased ostsid narkomaanidelt teksased.
Sõjaväepolitsei vestles jänkupoisi-kõrvaklappidega vene tüdrukuga. Ei tea, mis nad rääkisid...
Katuseaukude servas poseerisid kristalselt läbipaistvad, üldse mitte kurjakuulutavad pisikesed jääpurikapojud. Nagu rida laadapeni hambaid... varnas...
Käisin ütlesin pakihoiutädile tere. Lihtsalt. Tuttav nägu. Julgem. Ordenit polnud ta loomulikult jõudnud veel otsida. Tööpäevad on juuuuu-be pikad. 12 tundi.
Ants läks Viljandi rongi peale. Võibolla, et sõidab aga ainult Tallinn-Väiksesse. Mine võta kinni. Rongijuhi abi nimi on Härm. Rongijuht pildile ei taha. Ent abi on ka abist, meelehärmi ma ei tunne.
Mõned lustakas tujus poisid jõlkusid tagaussõ viiren. Oih, Eelarvamus surus end vägisi mu mütsiserva alla. Et noh.. miks üks neist kardab kaamerat ja... Koplist ja... noh. Teate ju. Aga kohe andsin endale mõttes tappa. Mis mõtted need siuksed on? Häbi-häbi.

Aga minul...oli täna habemike päev.

Caleb õpib EKA-s animatsiooni. Nimi on piiblist (on see ikka väikse peega? ehh ehh ee...). Vanemad panid... tundub et ta on juut ehk? Caleb on New Yorgist pärit. Eksperimentaalgaleriid ta juba telkust nägi. Kevadel ehk näeb publikum ka uusimaid animatsiooniosakonna töid... kusagil... aga Kinomaja on siis vist kinni juba? Võibolla Kumus siis. Igatahes, ma tahan küll näha, misuksi multikaid Caleb teeb. Hoian kõrvad kikkis.

Ei ole Priit Pärn. Sven on. Habe on. Raplaston. Seda ma ei tea, kus ta onn on. Aga peaasi ju, et habe on. Onju?

Röökiv vedur. No mis sa ikka hing teed nende peaaegu-enesetapjatega, kel nii tuline rutt turule nuustikute ja supipottide järgi, et nosu eest üle rööbaste kalpsavad. Nagu kevadised mullikad! Mõlgivad veel veduri ää.

"Pai piltnikupreili, palun pane pildi pealkirjaks: päikesepaistelisel päeval patseerib punase parraga postimees Peeter paksu postikotiga piki perrooni postipakkide peahoone poole puiesteel, palged päevatööst punetamas."

Nii, ja siis tulen mina kodu, klõpsan telku lahti, ja tuleb eesti esimene nukufilm. Peetrikese unenägu. Animatsiooni ajalugu. Einoh....väga sürr kokkusattumus.

Liblikad jaama kõhus

Ma olen alles algaja Photoshopis, nii et andestust.
BJ Forever

Kulu

Mille poolest on see kulu erilisem kui teised, et ta Katri kaamerasilma ette jäi? Või äkki on ta just Eriti Tavaline Balti Jaama Tuvi? Appi, sir Darwin - milles väljendub selle tuvi kohastumus Balti Jaama eluga? Ja kas ta naeratab?

Balti Jaama naeratused.

 Ahaa. Selle pealkirja olin ma täitsa ära unustanud, kuni eksperimentaalgalerii (Vabaduse väljaku tunnelis) kuraator selle Sally stuudio näituse avamise lõpus välja hõikas. Noh, kui naeratused, siis naeratused, mõtlesin. Kuid seepeale tekkis mul hoopis isevärki idee: kas ma suudan leida naeratusi lisaks inimeste nägudele ka arhitektuursest keskkonnast endast? Kerge mõelda, raske teostada, ent õnneks paistis vähemalt päike. Kohe turgatas pähe, et kui keerata foto Balti jaama vanast lähirongide teenindussaalist tagurpidi, on selle katus nagu naeratus. Hmm, kas ta siis praegu on mossitus? Suunurgad allapoole, kurb oma saatuse pärast? Veel efektsemalt ja täiuslikumalt mõjub "jaama naeratus" aga koos rongidega, perrooni poolt pildistatuna.
Arhitektuurne keskkond ise võib edasi anda mingit emotsiooni. Mõnikord, päikeselise ilmaga, võib katuste kohal ette kujutada õhupalle; tuisuga lendaksid ümber maja justkui hõbedased liblikad. Rongid on suured rohelised boamaod ja mustad plaaditud postid on mulgi kuubedes külalised Lõuna-Eestist, tuletikutopsi-mehed-koljatid. Aborigeenid unustasid oma bumerangi jaama peahoone varikatuse külge. Hüperrealistlik maal sürrealismi elementidega. Pooleldi elu, pooleldi unenägu. Need kujutluspildid tabasid mind kaugelt enne, kui nägin Sally stuudio näitust, ent võimendusid pärast veelgi. Emotsioone on võimalik märgiliselt kujutada ning fotod, mida te näete näitusel, ei ole kindlasti täpselt sellised, nagu blogis ja kaugelt mitte vaid dokumentaalsed jäädvustused hetkest mil nad fotoaparaadi mällu salvestusid.
Naeratused, naeratused... esialgu on jaama enda detailidest neid ikka väga raske leida. See nõuab pikemat süvenemist.
Jäädvustasin ka mõne huvitava loo. Enno, muusikavend Lõuna-Eestist (ilma mulgi kuueta, normaalset kasvu ja üldse mitte kubistlik), uitas ümber jaama kõik see aeg, mil mina oma arhitektuurse naeratuse pähklit puresin. Lõpuks ei saanud ma end enam tagasi hoida, läksin ja küsisin ära: mis teete? Kuhu sõit? Enno rääkis, et on eluaeg muusikat teinud, varem bändides mänginud (sõrmeotsad olevat nii paakunud, et suudab vaeavata 10 tundi jutti kitarri mängida, vajadusel ka 24!!!). Praegu töötab sõjaväe lasketiiru korraldajana, aga käib ikka pulmades-sünnipäevadel mängimas. Mina utsitasin: Balti jaama tunnel. Kokku leppida Kesklinna Valitsusega. Tule mängi vahel (et ei peaks mingeid pseudo-hipi kisakõrisid kuulama). Ma küll ei tea tema taset, aga tuttuut 15000 krooni maksnud kitarri ringi vedas wend peab ikka taset omama, eks? Pildistada lubas ta end hea meelega - kulutasin küll inimese aega, ent sellest hoopimata jäi tal rongi oodata veeö üle tunni. Imestasin, et ta turule või mujale aega parajaks tegema ei lähe. Pole siin kuskile minna, kõlas Enno seisukoht; ja turule kõige vähem. Vastik koht.
Kõiki pilte pidin sirgendama, sest tuul oli nii vali, et puhus fotoka viltu. Õnneks mitte jaama sees, kus pildile jäi pakihoiutädi. Kuna ma unustasin ta nime küsida ning palusin järgmiseks korraks talle omistatud tööveterani ordeni üles otsida (43 aastat Eesti Raudteel, enamjaolt rahvusvaheliste liinide piletidispetšerina), siis esialgu ma tema fotot üles ei säti.

Hmmm, naeratused.... ei naerata siin suurt ei elu ega inimesed.

Smiling Face

BJ Forever