Sissejuhatus. Esimene....Introduction. The first....

Tere.

Te ju kõik ikka teate Balti jaama? Raudteesõlme, mis ühendab Eestimaa pealinna Teiste õnnelikest raudteejaamaomanikest linnade ja asulatega. Balti jaam on Eesti kõige kuulsam raudteejaam ning arvatavasti on ta olnud teekonna lähte- või sihtpunktiks peaaegu igale eestlasele. Balti jaam kui sõnapaar on selgeltmõistetav ja ühene. "Tallinna saabumine" on vähemasti mulle, kes ma lapsena Tallinna ja Viljandi vahet logistasin ikka tähendanud mitte lihtsalt linnapiiri ületamist, vaid perroonile astumist. Jaam on olnud kodu eelpost ja siia saabumine on alati südame põksuma pannud, eriti siis, kui mu elukoht oli jaamale lähemal, Kopli tänavas ahjuküttega korteris. Siis tähendas jaama saabumine ka ahjus praksuvaist puudest leviva soojuse, briketilõhna ja pliidil vilistava teekannu ootust, kujutlusi OMA KOJU saabumisest. KOHALE JÕUDA oli niiiii hea. Kõik oli tuttav, rongiuksest väljudes lõi ninna TALLINNA LÕHN. Ei, mitte see hais, mida levitavad parmud bussipeatuses. Selline äratundmise lõhn ikka.
Viljandisse sõites läksime rongi peale ikka varahommikul, suurte kottidega ja väga uniste silmadega. Nii juhtus paraku mõnigi kord, et väike Redfox kõndis peadpidi vastu Balti jaama suuri raudposte Moskva rongide perrooni kõrval ja sai endale pähe pompöösse muhu. Noh, seda parem rongiuni...
Ma püüdsin meenutada oma PÄRIS ESIMEST mälestust Balti Jaamast, aga ei suutnud. Kuid eks see oli üsna sarnane veidi hilisemate kogemustega. Sagiv jaam. Sibulalõhnalised daatša-reisijad. Piletisaba. Jahe rong. Kõvad pingid. Sõiduaegne uinak ja võileivad. Võõras keeles jutumulin. Ei tule ka see täpselt meelde, kas saabumine Balti jaama esimesel korral üldse mingi emotsiooni hinge jättis.
Küll aga mäletan ma seda, kui esmakordselt ise pileti ostsin ja iseseisvalt rongiga sõitsin. See oli siis, kui ema töötas Järve Autoteeninduses. Ta sõitis tööle iga päev elektrirongiga. Vahel sõitsin koos temaga. Aga umbes algklassides hakkasin iseseisvalt ema töökohas käima. Päris õudne oli. Äkki ostan vale pileti. Äkki lähen vale rongi peale. Kõik need numbrid, kõik need perroonid, kõik rongid olid rohelised. Aga pileti ma vanast teenindussaalist igatahes ostetud sain ja kohale ma jõudsin, ning peagi kujunes see juba harjumuseks.
On veel meeles mõned seenemetsa-sõidud, näiteks Kloogaranda või Mustjõele. Või Aegviitu. Rongi peale minnes võid olla nagu oled, ei pea end üles lööma, kõigist Minejaist on näha, Kuhu nad lähevad, kas daatšasse, metsa, vanaema juurde, laste juurde. Isegi sellest oli võimalik aru saada, kas keegi läks pigem Kloogale, Tondile, Raplasse või Sürgaveresse! Ja kahtlemata tõusid esile Moskvasse sõitjad.
Praegu ei saa üldse enam aru, kes ja kas üldse kuhugi sõidab või jõlgub ta niisama mööda jaama territooriumi ringi. Ilmselt pooled Balti jaamas viibivad või seda läbivad inimesed ei sõida kuskile. Jõlkumise ja niisama molutamise kohti on siin igas ilmakaares. Ootesaal on mingi ebamäärane ring, külm ja kaootiline ja sealt ronge üldse ei näegi nagu vanast ootesaalist, kui võisid otse piletisabast tormata visistava rongi sulguma hakkavate uste poole. Pilt Balti jaamast kui raudteesõlmest on poolik, tema tähendus ja väljanägemine on muutunud.
Kuid see kõik on osa selle paiga elutsüklist. Kui mõelda jaamast kui sotsiaalsest nähtusest, on asjad, jah, pisut nigelad, kui kaubanduslik tegevus on muutunud olulisemaks jaama põhifunktsioonist. Ent arhitektuuriobjekti ja kultuurimälestisena (vastav tähistus asub Grillkana putka taga) on Balti Jaamal igavene väärtus. Arhitektuuriga on see hea asi, et alati saab seda taastäita millegi uue ja paremaga ning vana sisu välja rookida. Palju raskem on taastada mingi paiga tähendust inimeste peades ja südametes.
Olen alati püüdnud Balti jaamale kaasa elada. Seda on peetud ohtlikuks ja ebameeldivaks paigaks. See on kui verstapost, kust Tallinnas algab too "teine Eesti". Samal ajal on Balti jaamast Tallinna kõige parem vaade Toompeale. Eriti hästi näeb siit Stenbocki maja. Omal ajal ei tähendanud see hoone Toompeal mulle midagi. Sealt ei olnud kedagi meie poole vaatamas. Nüüd asub selles Eesti Vabariigi Valitsus. Ma ei tea, kui hästi Balti jaam neile sääl kätte paistab. Arvan, et ilmselt selgemini, kui Patkuli trepil liikuvale turistile. Aga kas nad ka näevad midagi? Kas valitsuse liikmetele tuleb vahel meelde nende esimene teeleasumine või kojusaabumine, see mõnus hetk, kui jalatald puudutab tuttavat perrooni? Väga loodan, et tõesti meenub.
Kuid kindlasti ei näe nad eriti tihti elu ja nägusid selles kohas. Mis elu siin tegelikult elatakse? Mis nägu on Balti jaam praegu ja kuidas ta ajas muutub? Kuivõrd erineb see koht meie mälupiltidest? Mida me märkame ja mida ignoreerime? Mis meid häirib või segadusse ajab? Kas siia on jäänud veel seda tuttavlikkust, mis tekitab tõelise KOJUSAABUMISE TUNDE?
Ma tahan teravamalt oma pilgu Balti Jaamale suunata ja äratadainimeste mälus üles teadmise ja taju, et tegemist pole ainult Ostukeskuse, Alkoholipoe, Lombardi, Play-In Kasiino, Spaga, vaid eelkõige raudteejaamaga, mis peaks pigem elama täisväärtuslikku raudteejaama elu. Aga ka praegu siin leiduv on huvitav ja omapärane. Tegu on pealinna kontekstis ainulaadse paiga ja nähtusega, justkui filtriga, mis eraldab vana ja uue, madala ja kõrge, allutatu ja valitseva, taga- ja esiplaani. Siin on võimalik tõelise eluga kokku põrgata. Siit läbi minnes oled ise nagu rong, liigud kui mööda rööpaid ning ei saa ühtki vaatepilti vältida. Sa pead läbima kõik peatused.
Kui oled juba kord peatuses, siis võib ju ka korraks pilgu tõsta. Vaata ringi. Jäta meelde.
Pildista üles.

Ma tekitasin selle blogi omamoodi eell-loona oma tulevasele kultuuripealinna aasta projektile. Projekt ise peaks olema kokkuvõte, kontsentratsioon just tolle hetke seisust, Balti Jaama näost 2010. aasta 13. nädalal. Ent kuni sinnamaani võib jaamal vaikselt niisama silma peal hoida. Tahaksin seda teha teie kõigi abiga. Kui juhtub, et teil on Balti jaama asja, oleks tore näha seda kohta ka teie pilgu läbi. Võibolla on minu pilk liiga nostalgitsev? Võibolla on see koht armsam või hirmsam, kui mina seda näen?

Kui tahate blogi kaasautoriks saada, saatke e-mail aadressile tuuli.reinsoo@gmail.com ning sinnasamma võite saata ka enda tehtud huvitavaid fotosid Balti jaamast, tema näost ja nägudest. Joonistusi ja huvitavaid leide võite saata aadressil Lõime 22 - 10 Tallinn 10312, Tuuli Reinsoo. Sest mina olengi Redfox.

Buy the ticket, take the ride, nagu ütles Hunter S. Thompson.


BJ Forever
SAQFJBPA