pühapäev, 28. veebruar 2010

Sulav jaam. The melting station.

Ants sula ei karda. Jah, tööd tuleb juurde, aga see hoiab ju vormis. Sõbrad on tal kõik juba lännu, sest nemad tööd teha ei viitsinud. Antsu seisukoht on aga niisugune, et kui kogu aeg ainult tööd tehagi, siis ei saa töö ka raske tunduda. Alguses ta ei mäleta, et ta nimi Ants on. Sõprade nimesid kah ei mäleta, ega ka seda, mis ajast ta Balti jaamas kojameheks on. 65. eluaastast. Praegu on 70, arvutab ta lõpuks kokku. Jaam tilgub talle praegu igast servast krae vahele, ent sellest pole suurt lugu. Ants jõuab oma rohelise luuaga rohkem löga jalust pühkida kui Teho pisike kopp, mis tunnelisuu ees laiutava lumemäega võrreldes on nagu kääbuselevant Himaalajas. Jõudu, Ants: tööd jätkub siin selle sulaga ikka mitmeks vahetuseks.
Tädike suurte pampudega.

Punkar Tarvo. Kunstnikunimi Tarvo Aro. Läheb Raasikule, et õpetada naisi tina panema. Boga Potis ja Uus 26 poes pidavat leiduma tema tehtud asju. Ütleb, et sai kunagi ka tiitli Tallinna nägu.
Annika, chihuahuadega Chico ja Choco. Teeb tšeburekibaaris aega parajaks, sööb pannkooke. Mulle jäi aknast silma vaid tema tore lilla jakk, ent laua juurde jõudnult märkasin üllatusega kaht väikest kaaslast, kes tüdrukul kotis tudisesid.   Balti Jaama tema juba ei karda, ei tš€burekikohvikut, venekeelseid müüjaid ega nähtavasti ka tagumises lauas istunud parmu, kes lahkus vahetult enne seda, kui mina Annikat kõnetasin. Pannkoogid olid moosiga ja pidid olema maitsvad, kuigi näisid pakendist ülessoojendatuna.


See tolkam esiplaanil ei ole üldse tähtis. Püüdsin kaadrisse saada müüjat sääl taga. Tegelikult on ostukeskuse uksel ka fotografeerimist keelav märk, mida ma ausalt öeldes ei pannudki tähele. Üritasin diversiooni, saate aru: et mina justkui pildistaks tegelikult oma kaaslast (see on mu paps), aga nii muuseas jääks ka jaamatädide näod pildile ja siis saaks tsõk-tsõk...noh. Ent mul tuli parem idee. Kui pildistamine ikka ei õnnestu, ka salaja mitte, saab teisi vahendeid kasutada. Teinekord võtan hoopis visandiploki kaasa ja söepliiatsid! Vot. Kes ütleb, et ma ainult pildistama pean. Ja õnest tegelasest maalin esialgu pildis sõnades. Näiteks vetsumutist uues jaamahoones. Ülemused polevat talle öeld et miskine pildistamine nigu tuleb ja minu vigasest vene keelest tema aru ei saa (pole kohustatud). Tal on roheline kittel ja roosa kootud müts. Nimesilt ütles vist Ljudmilla. Torssis huultega teatab ta mulle, et praegu ta ei soovi et teda pildistataks, päris lootusetu olukord mulle siiski ei tundu. Aktsioon ei jäta teda ükskõikseks. Kui järgmine kord sinna sumisema lähen, annab tädi ehk järgi. Või kolmandal korral. Alla ma küll ei anna. Ta soovitas mul R-kioski müüjat pildistada, et huvitavam. Mina vastasin, et just reaalne elu on huvitav. Tädi oli vist suht hämmeldunud. No igasugu tolasid ka kondab mööda ametiasutust.
Teine, keda ma pildile ei saanud, oli üks tore prillide ja kõõrdsilmadega koogimüüja. Seesama, kes mu papsi selja tagant väga uduselt paistab (issake, ma kaotasin katiku ära. Kas see läheb projekti kuludena arvesse, kui ma uue ostan? Ilma katikuta on võimatu ringi käia. ) 













Lagi sulab.

Üks koogimüüja jäi pisut paremini näha. tegelikult ma vist ilma loata ülesvõtet ei tohiks üles panna, aga tulgu mis tuleb. Maksan trahvi ka kui vaja. Kas nad siis ei saa aru, et see on nende endi huvides - et ainult nõnda saab koogimüüja ajalugu teha. Muide, koogid võivad neil vahel üsna põnevad olla, näiteks seenekestega ja lumememmekujulisi ja küllusesarve kujutavaid kooke olen seal näinud. Venelased armastavad nokerdada selliseid keerulisi ampse.
Supile, sõbrad, jaam sulab.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Vabariigi aastapäev Balti Jaamas

Mõtlesin, et oleks tore vaadata, kes ja kuhu liiguvad Balti Jaamas riigipühal. Tahtsin piletimüüjaid pildistada - ükski ei talunud seda mõtet äragi. Teenindajad - ei. Müüjad - oo õudust. Kahju. Oleksin nende PÄRIS lugusid kuulda tahtnud. Nüüd tuleb nad salaja üles võtta ja lood juurde mõelda.  See vast oleks nali. Aga mitmed näod ja lood sain siiski kätte. Niimoodi tasapisi trobikonnakaupa tulebki neid korjata. muidu lähvad sassi.

Ivo Raasikult tuleb ema juurest ja läheb paraadile. Ta on 1.99 pikk
Kojamees. Tegelikult ei luba end pildistada. Vene inimesed üldse ei luba. Vanas jaamahoones oleva Kaubajaama müüjad tahavad isegi raha küsida, kui ma peaksin mõne klõpsaka tegema. Ma vajan strateegiat.
Kodutu Lydia, Olevistest juba uus jopp selga saadud. Läheb pastoriga kohtuma kell 14 Ookeani pubisse Koplis. Ütleb, et pastor lubas hankida talle prillid, et ta näeks lugeda kirikulaule ja muud taolist. Ta palub ise, et teda pildistataks.
Valeri elab Paldiskis ja tuleb Paidest.

Kaunileid on ka kodutu. Ta on endine fotograaf aga praegu korterist välja tõstetud. Õnneks on tal sõpru. Fotoaparaate pidi tal olema hulgem ja mõned neist üpris haruldased. Ta andis mulle oma moblanumbri ning lubas osa võtta aprillis toimuvast ühispildistamisest ning ka fotoaparaate näitusele panna. Ta isa nimi oli Lootus, vanaisa nimi Tõelemb. Kõrvalolev daam, Galina sosistas mulle, et surgib Kaunileidu tagant, et ta ka tõesti võtaks oma Canoni ja tuleks pildistama. See oleks hirmus tore. „Kell tiksub mul ka ju!“ muutub Kaunileid rahutuks, kui oodatav kaaslane kuskilt ei ilmu. Tuleb tiristada ja küsida, kus ta siis on.



Kassimütsiga tüdruk ütleb, et läheb turule. Tegelikult käis jaamahoonest stritslit ostmas. Turg? Nojah.

Silva. Sõidab Kehrasse sõbranna sünnipäevale, nagu igal aastal. Minu ema (kaasas "reporteri abina", teeb märkmeid) ehmatab teda teatega et rongid [võivad] kinni olla.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Vabandust!!!!

Ma olen juba suutnud selle blogi unarusse jätta. Asi on selles, et ma pole endiselt jõudnud 52 idee lepingut sõlmima. Homme kell 10 aga lähen räägin uue projektijuhiga ning loodan, et asjad saavad selgemaks - kuidas, mida, millal ja mis eesmärgiga ma tegema hakkan. Näitusepinnana mainiti ka Vabaduse platsi tunnelit.... eks siis paistab.
Ootan kaasalööjaid ja aktiivseid inimesi, kes tuleks pildistama koos minuga, eriti, kui neil on hea fotokas. saab rohkem nägusid pildile.
Hmm, mis oleks, kui võtaks lisaks jaamale ka Jaama Turu inimesed üles? Aga siis saab pilte ikka tõsiselt palju!!!! Kesse mul kõik need fotod kinni maksab?
Ilmselt siis Vabariigi valitsus...?

BJ Forever

Anna Õhku

Prõuvva naudib muuzikat

Otsing sellest blogist