mingit laadi luuletus.

Jultunult ülbe ja inetu Jaam jagab pilgule vopse

tuimestab taldu ja täidab tossuga kopse
Valusa ropsuga rebib meilt kirevaid maske
Iseend teeselda järsku on üllatavraske
Ähvardavrõvedalt niriseb laugudelt puna
ei suuda keegi neist tasuda lahkumisluna
Kleebitud pingile justnagu tulba peal plakat
Jälle veits vara on plaskuga peale vist hakat
vaevu veab jalgu siin päikese väsinud kiir
kus jookseb varju ja valguse paigatud piir
jalutu unistus luugist sa hoiule anna
kirves kuid pea kohal üksinda lõpuni kanna
kohvriga tühjust siin tassivad päeviti vargad
vaevaga raisatud tunde öös ootavad sargad
iga päev rongiga lahkub siit viimne raas lootust
vagunipõhjast jääb maha vaid laiska selgrootust
maha jääb peaaegu kõik, jäävad aru ja aim
ajatu kulg, umbne paik, elueitamisvaim
keeravad sõlme ja peksavad vastu pange
su hinge kui nartsu ja viskavad määrdunud hange
viskavad vastu vahtimist ükskõiksuspoose
iga päev kübarast tõmmates tühjaläind loose
Ausalt ja katmata kole, kuid paeluv kui film
Jaam püsib. Rong tuleb. Kohvris on hea sõidu ilm.