Aga mis ma siis jaamas pildile sain? ühe tormava kauboi Peetri
Heegeldatud Meeli imearmsa lillekimbuga, mõeldud 9-aastaseks saavale lapselapsele, noorema poja lapsele, kellega samal päeval on sünnipäev, 50., ka tema onul, Meeli vanemal pojal.
Viljandi rong oli ees. No läheks õige vaataks, kes täna Viljandi sõidab? Ja ennäe - õnnestus tuttavat nägugi kohata - RaM Kooli muusikaõpetajat Helerini
, kelle 2-aastane põnn oli ootamatult otsustanud liituda Türile sõitva vanaemaga, keda ta tegelikult lihtsalt koos vanematega ära saatma oli tulnud.
Ärevusega piidlesid vanemad rongiukse poole, et kas ehk viskub põngerjas sealt viimasel hetkel veel välja perroonile.
Väike kõne vanaemale: kui tekib kahetsus ja halin, tormatakse Tallinn-Väiksesse rongi vastu.
Huvitav, kaks tükki vaatavad ühes suunas, kas tuleb veel inimesi sappa? Ei vist.
Uksed läksid kinni (teisel katsel) ning tšuhh tšuhh läks rata-taa uhti uhti ...Viljandi poole. Niimoodi algabki see iseseisev elu.
Samal ajal seisis üks muhe Perekond külmakartmatult tugevakondilise pereisaga ja jaamasaginast elevil kärusohvriga ülmsüütuna vale perrooni otsas, teadmata, et neid ootav Tartu rong hilineb pisut hoopis hotelli-poolses jaama otsas olevale teele.
Nii me siis sammusime nagu kuldhane järele neljakesti õigesse paika, kus Perekond ilusti rongile sai. Nii tore, kui suudan kellegile kasulik olla. Siis aga oli rong ka minu jaoks läinud ja aeg hakata kristiine poole astuma.
Ma vist ostan M&S-st jope....sest siis on hea külmaga pildistamas käia, eksju.
EI, MA EI TEE REKLAAMI. Ausalt.
aga lubatud seenesoust on siin:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar