Vabariigi aastapäev Balti Jaamas

Mõtlesin, et oleks tore vaadata, kes ja kuhu liiguvad Balti Jaamas riigipühal. Tahtsin piletimüüjaid pildistada - ükski ei talunud seda mõtet äragi. Teenindajad - ei. Müüjad - oo õudust. Kahju. Oleksin nende PÄRIS lugusid kuulda tahtnud. Nüüd tuleb nad salaja üles võtta ja lood juurde mõelda.  See vast oleks nali. Aga mitmed näod ja lood sain siiski kätte. Niimoodi tasapisi trobikonnakaupa tulebki neid korjata. muidu lähvad sassi.

Ivo Raasikult tuleb ema juurest ja läheb paraadile. Ta on 1.99 pikk

Kojamees. Tegelikult ei luba end pildistada. Vene inimesed üldse ei luba. Vanas jaamahoones oleva Kaubajaama müüjad tahavad isegi raha küsida, kui ma peaksin mõne klõpsaka tegema. Ma vajan strateegiat.

Kodutu Lydia, Olevistest juba uus jopp selga saadud. Läheb pastoriga kohtuma kell 14 Ookeani pubisse Koplis. Ütleb, et pastor lubas hankida talle prillid, et ta näeks lugeda kirikulaule ja muud taolist. Ta palub ise, et teda pildistataks.

Valeri elab Paldiskis ja tuleb Paidest.

Kaunileid on ka kodutu. Ta on endine fotograaf aga praegu korterist välja tõstetud. Õnneks on tal sõpru. Fotoaparaate pidi tal olema hulgem ja mõned neist üpris haruldased. Ta andis mulle oma moblanumbri ning lubas osa võtta aprillis toimuvast ühispildistamisest ning ka fotoaparaate näitusele panna. Ta isa nimi oli Lootus, vanaisa nimi Tõelemb. Kõrvalolev daam, Galina sosistas mulle, et surgib Kaunileidu tagant, et ta ka tõesti võtaks oma Canoni ja tuleks pildistama. See oleks hirmus tore. „Kell tiksub mul ka ju!“ muutub Kaunileid rahutuks, kui oodatav kaaslane kuskilt ei ilmu. Tuleb tiristada ja küsida, kus ta siis on.

Kassimütsiga tüdruk ütleb, et läheb turule. Tegelikult käis jaamahoonest stritslit ostmas. Turg? Nojah.

Silva. Sõidab Kehrasse sõbranna sünnipäevale, nagu igal aastal. Minu ema (kaasas "reporteri abina", teeb märkmeid) ehmatab teda teatega et rongid [võivad] kinni olla.