Ants sula ei karda. Jah, tööd tuleb juurde, aga see hoiab ju vormis. Sõbrad on tal kõik juba lännu, sest nemad tööd teha ei viitsinud. Antsu seisukoht on aga niisugune, et kui kogu aeg ainult tööd tehagi, siis ei saa töö ka raske tunduda. Alguses ta ei mäleta, et ta nimi Ants on. Sõprade nimesid kah ei mäleta, ega ka seda, mis ajast ta Balti jaamas kojameheks on. 65. eluaastast. Praegu on 70, arvutab ta lõpuks kokku. Jaam tilgub talle praegu igast servast krae vahele, ent sellest pole suurt lugu. Ants jõuab oma rohelise luuaga rohkem löga jalust pühkida kui Teho pisike kopp, mis tunnelisuu ees laiutava lumemäega võrreldes on nagu kääbuselevant Himaalajas. Jõudu, Ants: tööd jätkub siin selle sulaga ikka mitmeks vahetuseks.
Tädike suurte pampudega.
Punkar Tarvo. Kunstnikunimi Tarvo Aro. Läheb Raasikule, et õpetada naisi tina panema. Boga Potis ja Uus 26 poes pidavat leiduma tema tehtud asju. Ütleb, et sai kunagi ka tiitli Tallinna nägu.
Annika, chihuahuadega Chico ja Choco. Teeb tšeburekibaaris aega parajaks, sööb pannkooke. Mulle jäi aknast silma vaid tema tore lilla jakk, ent laua juurde jõudnult märkasin üllatusega kaht väikest kaaslast, kes tüdrukul kotis tudisesid. Balti Jaama tema juba ei karda, ei tš€burekikohvikut, venekeelseid müüjaid ega nähtavasti ka tagumises lauas istunud parmu, kes lahkus vahetult enne seda, kui mina Annikat kõnetasin. Pannkoogid olid moosiga ja pidid olema maitsvad, kuigi näisid pakendist ülessoojendatuna.
See tolkam esiplaanil ei ole üldse tähtis. Püüdsin kaadrisse saada müüjat sääl taga. Tegelikult on ostukeskuse uksel ka fotografeerimist keelav märk, mida ma ausalt öeldes ei pannudki tähele. Üritasin diversiooni, saate aru: et mina justkui pildistaks tegelikult oma kaaslast (see on mu paps), aga nii muuseas jääks ka jaamatädide näod pildile ja siis saaks tsõk-tsõk...noh. Ent mul tuli parem idee. Kui pildistamine ikka ei õnnestu, ka salaja mitte, saab teisi vahendeid kasutada. Teinekord võtan hoopis visandiploki kaasa ja söepliiatsid! Vot. Kes ütleb, et ma ainult pildistama pean. Ja õnest tegelasest maalin esialgu pildis sõnades. Näiteks vetsumutist uues jaamahoones. Ülemused polevat talle öeld et miskine pildistamine nigu tuleb ja minu vigasest vene keelest tema aru ei saa (pole kohustatud). Tal on roheline kittel ja roosa kootud müts. Nimesilt ütles vist Ljudmilla. Torssis huultega teatab ta mulle, et praegu ta ei soovi et teda pildistataks, päris lootusetu olukord mulle siiski ei tundu. Aktsioon ei jäta teda ükskõikseks. Kui järgmine kord sinna sumisema lähen, annab tädi ehk järgi. Või kolmandal korral. Alla ma küll ei anna. Ta soovitas mul R-kioski müüjat pildistada, et huvitavam. Mina vastasin, et just reaalne elu on huvitav. Tädi oli vist suht hämmeldunud. No igasugu tolasid ka kondab mööda ametiasutust.
Teine, keda ma pildile ei saanud, oli üks tore prillide ja kõõrdsilmadega koogimüüja. Seesama, kes mu papsi selja tagant väga uduselt paistab (issake, ma kaotasin katiku ära. Kas see läheb projekti kuludena arvesse, kui ma uue ostan? Ilma katikuta on võimatu ringi käia. )
Lagi sulab.
Üks koogimüüja jäi pisut paremini näha. tegelikult ma vist ilma loata ülesvõtet ei tohiks üles panna, aga tulgu mis tuleb. Maksan trahvi ka kui vaja. Kas nad siis ei saa aru, et see on nende endi huvides - et ainult nõnda saab koogimüüja ajalugu teha. Muide, koogid võivad neil vahel üsna põnevad olla, näiteks seenekestega ja lumememmekujulisi ja küllusesarve kujutavaid kooke olen seal näinud. Venelased armastavad nokerdada selliseid keerulisi ampse.
Supile, sõbrad, jaam sulab.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar