Natuke naistepäevast ja teistest klišeedest.

Seal ma siis olin, lumetuisus, otsides kaadreid, mis minuga räägiks, ning tundsin end äärmiselt ebamugavalt. Jaam ei pea oma lubadusi, ta ei paku sulle tähtpäeval seda, mida oled oodanud. Minu esmane idee oli olnud võtta üles venekeelse kirjanduse müüjad. Mingi natšalnik oli paraku daamidel keelanud end "eesti plikal" pildistada lasta, eriti, kui ei öelda, kuhu ja milleks. Seletasin küll, et Tallinn 2011 kultuuripealinn, 52 ideed, 52 nädalat, näitus, aga kogu see kultuuripealinna teema oli noile slaavi uhkuse kehastustele tundmatu.
Nii ma siis hulkusin nukralt oma 8-krooniste nartsissidega ja püüdsin juhukaadreid. Mul oli tunne, et ma ei taha ka igast suvalisest joodikust kangelast teha ega minna "Naistepäev-Balti-Jaamas-Mida-Arvavad-Elust-Eestimaal-Lillemüüjad" - klišeede teele. Nad jõuavad kindlasti kümneid kordi elus kellegi objektiivi ette jääda. 50-õieliste roosibukettide ostjaid ma ka ei kohanud. Üht värvi lilli jagus paarile aplamale nimelt vaid 48...
Mõtlesin siis, et pildistan naisi Balti jaamas. Plaadistatud postide vahel luusides sattusin mustlaste müügiaktsiooni peale. Tädil oli täielik bisness-nägu peas, ent inimesi kõnetades muutus see otsekohe virilaks grimassiks (kass on surnud ja vanaema joob, lapsed söövad kodus suurest näljast tapeeti jne. Mõelge vaid, 10-l katsel püüdiski ta endale ohvri ja sai lahti tervest kotitäiest türgi praakpudust.
Mina suutsin kinni püüda ühe ajakirjanikuproua, kelle uhke rebasekrae ei annaks loomakaitsjatele ilmselt hauaski rahu. Kuna proual aga tuline kiire kuklas oli õigeks aaks tööle jõudmisega, ei saanud ma mahti tema nime küsida.
Jaamahoone taga kohtasin oma tuttavat kodutut. prillide saamisega ei olnud tal vedanud, ja raha oli ka ära varastatud. kahjuks, kuna mul vaid 1 kroon taskusse oli jäänud 3 nartsissiõie ostmise järel, ei saanud ka mina aidata. Aga kodutud korraldasin mulle aktsiooni "Lindude toitmine" ning nautisid 100 % ise oma tegevust. Lydia ja tema mees Volodja ning sõbranna Irina on ilmselt ka varem mingil määral pilti sattunud, sest google toob "Balti Jaama" märksõna all taolisi nimesid mitu korda esile. Ohoo. Balti Jaama kodutud on umbes nagu beefeaterid Toweris? Teate, kuidagi sooja hingega inimesed on Lydia ja Volodja. Kohe tunned, et tegu pole mingite jotadega. Süda on õiges kohas ja üksteisega hoitakse kokku. Ja ei aeta võõraste ees okkaid püsti... Kinkisin neile 2 nartsissi ära.
Noh, tuisk hakkas pisut juba segama ja ma hiilisin jälle jaama sisse. WC-tädike istus, käterätik turbaniks peas, oma lauakese taga, ja luges lehte. Lilli tema laual ei olnud, huvitav, kas ta muidu ikka saab mõne. Minu viimane õis oli tuisus paraku räbalaks muutunud. Sain ühe poolvargsi näpatud kaadri. Hiljem suundus WC tädike suitsetama, pannes uksele sildi "5 minutit". 18 ja poole minuti pärast oli silt ikka veel uksel. Minust möödudes ta pöördus ja jäi pikalt piidlema. Piidles ja piidles.... jälle see hiilib siin. Väga kahtlane tüüp. Ilmselt peavad paljud Balti Jaama inimesed mindki juba mõneks linnahulluks, kel pole kodu ja kindat töökohta, et niimoodi jaamas "hängimas" käin.
Balti Jaam elab oma tavalist elu ka naistepäeval. Siin keskkonnas tundub võlts püüda mingeid sümboolseid ja paljutähenduslikku pilte nui neljaks välja kiskuma. Isegi stereotüüpsed lilleostjate pildid asetuvad siin teise konteksti. Puhas juhus, et trammipeatuses lilleputkad on. See ei puutu üldse Jaamasse. Naised teevad oma igapäevast tööd sama räpastes põlledes. Raamatumüüjail polnud mingeid uhkeid soenguid peas. Kelle jaoks - natšalniku või? Mustlanna turske "turvamees" kaitseb raha ja asju, mitte naist ennast. Kotimüüja pageb tuisu ja tuule käest. Mutikeste rongkäik trollipeatusest turule  liigub oma igapäevast marsruuti mööda.... Kõik on enam-vähem nii, nagu alati. Aga...
MIKS SIIN MIDAGI EI TOIMU??? Inimesed lihtsalt istuvad ja haigutavad, magavad kohvikus, nägu vastu lauda, põrkavad üksteisele mööda kõndides otsa ega vabandagi. On raske ette kujutada Pidu Sinus Eneses, kui väljastpoolt sellele KUIDAGIGI kaasa ei aidata. Päev läheb mööda pea märkamatult. Lillemüüjad teevad oma kassa ja see ongi nende jaoks naistepäeva juures põhiline. Mitte võimalus aidata kellegile rõõmu valmistada, vaid teha aasta edukaim müügipäev. Jehoovatunnistajate "käsilased" on täna kuidagi passiivsed ja Vahitornide näkkulajatamise asemel vahetavad omavahel viimast aguliklatši. Kui nad märkavad, et ma neid pildistan, pöördun välkkiirelt ringi ja pildistan hoopis suvalist ettejuhtuvat rohelist kasti perrooni küljes. Tegelikult, päris huvitv kast teine ju... Ei ole vä?
Ants askeldab trollipeatuses.... mõni punaste saabastega kass-naine ruttab jaamaesiselt mööda... Siin ja seal liigub ühe käega mehi, üks neist jookseb nii siva trolli peale, et temast vaid tuline jutt mu pildile jõuab jääda. Tunnelikaltsakad taaruvad ümber Nehatu. Neil puudub suhe naistepäeva. Neil puudub üldse igasugune suhe ümbritseva tegelikkusega peale maas vedeleva rämpsu, mida oma kotti toppida. Nad on välja lülitatud.
Ühe vingete retro-päikeseprillidega äti püüan ka kinni. Kõik. Ainult möödaminnes ja lennult juhtub kõik täna. Jään ise pildistavate jaoks nähtamatuks. Võibolla nii ongi parem. Muidu oleks kogu päev üks suur Lavastus.
Ent kui juba lavastada, siis lavastada põhjalikult. Jaam oleks just selline koht, kus naistepäeval või muul tähtpäeval "aktsiooni" korraldada. Siin on rahvast, siin on publikut. Miks siin midagi ei toimu sellisel päeval? Siin võiks pasunakoor ringi marssida ja naistele punaseid nelke kinkida. Siin võiks mõni spordikuulsus lasta naistel endaga koos pilti teha (neid näiteks kätel kandes). Siin võiks korraldada Tallinna Suurima Naistepäeva Kirsitordi-söömist. Jaamahoone võiks värvilisi õhupalle pilgeni täis toppida ja siduda "ostukeskuse" külge punase slehvi. Ja Rongidele võiks naerunäod ette maalida ja õhtul võiks Jaamas toimuda naistepäeva tantsupidu raudtee- stiilis, vagunisaatjad konga-jada suunamas.
No ma tean küll, see koht pole selleks üldse mõeldud. Aga kõiki Kohti ei peagi ju kasutama ainult selleks, milleks ta mõeldud on. Ta pole alkopoeks ka mõeldud! Siia ei peaks kutsuma kiirabi joomaseid inimesi ära viima. Siin ei peaks inimesed mänguautomaatide kõrval nurgas põrandal konutama. Siin ei peaks naistepäeval naised hirmpikki tööpäevi tuisu käes seisma. Mind hakkab see igapäevasus häirima. Tahan showd. Mitte sellepärast, et minul oleks midagi huvitavat pildistada, vaid sellepärast, et Jaama võiks elu sisse tulla.
Noh... kõik ei pea just indiaanipealiku rüüd selga tõmbama ja turuväravas sünteetilisi flöödihelisid levitama. See ei pane kedagi enam kulmugi kergitama. Kui seesama "indijaanljane" aga ühel päeval ilmuks turuväravasse karja alpakadega... vat see oleks midagi.
Võibolla oleks ka siinne Igapäevasus piisavalt kreisi, kui seda pikemat aega jälgida, aga ma ei saa ju Jaama telki ka püsti panna! Hmm, telk... järjekordne hull mõte: naistepäevatelk kikilipsustet klounidega, lillejahil mehi koomilises võtmes kujutamas. Või hoopis tekitada "telgi-gurmee-restoran" ja kinkida täiesti juhuslikele rongiootajatele taevast sülle sadav luksuslik dinee...

Elu on ikkagi tsirkus, kuigi mõni päev on etteasted igavamad ja ebaootuspärased. Ent teinekord satun kindlasti klounaadile, millist uneski näha ei oskaks. Las asjad lähevad oma rada, tühja neist tähtpäevadest.

Väike noot

Kui kellelgi teist lugejaist leidub vanu ülesvõtteid iseendast mis Balti Jaamas teht´, siis võiksite saata.  Eelkõige just iseendist, portreed, saabumised, lahkumised, vastuvõtmised ja aidaad ja...kui seejuures natuke jaama paistab, on hästi. Aga tähtsam on Hetk ja Inimesed.
BJ Forever

Tervitusi toome palmisaarelt

 Vaata, poleks jaanus mulle öeld, ei teakski, aga säärased põnevad kaadrid ripuvad kalidoris, mis Traveli uksest õkva paremale jääb. Ajalooliste momentide kõrval võib sääl näha ka ENDIST Balti Jaama Restorani, mille sissepääs asus praeguse kasiino koha pääl ja mille trepist keegi kunagi üles ei läinud....vähemasti tundus nii, et haruharva. ENDISE restorani olevat legendaarseks teinud sealne seljanka, mis sõnaühendit "Balti jaama restoran" kuulvaid inimesi nostalgiliselt õhkama sunnib. Jah, kui mingi kohaga seondub mõni kindel toit ja maiuspala, tundub nostalgiat alati topelt saavat! Isegi kui tegu on tšeburekkidega. Mida keegi 6 aastat järjest igal nädalal ostis. Igasugu juttude kiuste...
Praeguse restorani kodulehe järgi arvas töökohaseiret teinud Krista (kelle vanemad ON käinud ka ENDISES balti Jaama restoranis), et tegu on fotostuudioga, kus välklambiga onu ülesvõetuna paistab su näolatakas pea sama kaunis ja seltsimehelik nagu Nikita Hruštšov. Travelis pole ei riietehoidu ega uksehoidjat, seljankat ma ka nende menüüst ei leidnud, aga see-eest ulatuvad selle ruumid läbi maja ning võimaldavad salapilku peal hoida nii Stenbocki maja keskööni valgetel akendel, trollipeatusest "laulupeorongkäiguna" turule suunduvaid mutikestel kui kogu kireval loomaaial, mis paistab rongiperroonide poolt.

Balti Jaama elust on Kristale igatahes palju silma jäänud. Kas sa ikka ise tead, kui fenomenaalne on maailmast leida inimesi, kelle sotsiaalne tundlikkus võimaldab kaardistada juhuslike inimeste elu ja saatust pikas perspektiivis, MÄRGATA aastate tagant tuttavaid nägusid, registreerida pilguga muutusi, mida nad on läbi teinud? Näiteks mäletada lapsepõlves tulekahju tunnistajaks olnuna aknast välja hüppamas nähtud meest, keda nüüd aeg-ajalt ühejalgsena jaamast läbi liipamas võib näha; või tunda ära nn. "parmude" võsuke ja tema mängukaaslane, kes nüüd üheskoos perekonna on loonud.

Krista arvab, et see, mis värvikaid kujusid minevikust ja kaasajast Balti Jaama külge kleebib ja Traveli rahvale akende taga actionit ning varieteeprogrammi pakub (muuhulgas lillas teatrikostüümis võõbatud vanamuti näol, kes perrooni peal tantsu vihub), on Jaama turg. Ta on samalaadne tõmbekeskus kui kaubanduskeskused. Tõmbad selle koha lagedaks, lõpeb ka "karneval". Nõudepesijad ei peaks jooksma väikseid ajalehemüüjaid suurte poiste pommimise käest päästma ja ükski joodik ei hingaks kuklasse, kui peaks juhtuma, et kristal jälle jaama katusel kõrguvat "Tallinna" plafooni joonistada tuleks nagu kunagi Kalamaja Põhikooli kunsti-välitunnis. Siiski on turg vähemasti parem variant kui omal ajal lahtistest puukastidest müüdud räimed ning rämpsu ja soga täis "ostukeskust" ma jaanuse kuuldes teist korda parem ei mainigi. See tuleks tühjaks teha! kõlab kindel seisukoht. Tegelikult ma mõtlen, et Traveli rahvas võiks lihtsalt mõelda välja mingi ERILISE Jaama-maiuspala ja ajada selle postidetaguse sibulapirukapühamu pankrotti. Mis see küll olla võiks? Igatahes mitte kord rongi ootavale põnnile serveeritud  tulisoolane jäätis (kui  köögikatastroofidest rääkida), aga võibolla räimevorm, mis keedukartulite asemel kord catering- tellimusena kuskile peenele vastuvõtule rändas, sellal kui päevapraaedi etllinud inimesed restoranis hämmeldunult paljast kartulit nosisid, ehteestlaslikult KUSAGILT siiski mõnd kilupoega leida lootes.

Neljapäeva hommikul võisin ma üsna jultunult Reisu-liste tööaega kulutada, ent enamasti (nagu näiteks esmaspäeval, kui käisin restorani ukse taga piilumas julgemata oma fotosilmaga nii ootamatult sisse prantsatada) on hommikupoolikult saal hotellikülastajatest pruukostiahmijaid täis. Krista selja taga laual, muide, ei olegi tühjad kausid, vaid moos... ilmaasjata palusin neid varjata, eks ole. ....tahaks ka moosi.

Kaminasaali "luureaken on veel palju parem kui suure söögisaali oma, sest see on madalamal (vist). Aga mis siis selgemast pilgust kasu, kui aknast paistvad räpparid ja jou-jou´d ise muudkui ringi UDUTAVAD.

Kuna loengud surusid peale, andsin lõpuks kandadele valu, jättes restoranirahva uste avamiseks valmistuma ja oma igapäevast tööd tegema. No kui palju võib üks Kopli rebasenähvits inimesi kiusata! Jaa - tegelikult mitte Kopli. Sel teemal vaidlesime ka pikalt. Kas Kopli algab sümboolselt Balti Jaamast või kusagilt mujalt? Isegi meie sõbralik trio polnud päris üksmeelne.

aga jäägu vaidlusküsimused Vabaduse Väljaku tunneli näituse jaoks. praegu lähevad mul juba sõrmed trükkides sõlme. uued lood tund aega vähem kui nädala pärast. Või siiski.... naistepäeval? Tulge trammipeatusse lilli ostma, saate ka pildi peale. Pealtkuulamiseni.

Mõte

Ei jaksa praegu pilte laadida ja pikalt plärada, aga käisin kuulamas lugusid restoranis Travel Balti jaamas. Ja mul tekkis mitu Põhjapanevat Mõtet.
Esiteks.
Igal inimesel ja kohal on mingi lugu rääkida
Nii lugude vestmine kui nende kuulamine paigutab inimesed, asjad ja kohad aega ja ruumi hoopis teisiti, kui nad esialgu paistsid
Teatud kohad säilitavad ise ja aitavad inimestel talletada lugusid kuidagi lihtsamini. Nad on nii-öelda "check-pointid", kontrollpunktid: kuhu keegi või miski on x aasta jooksul välja jõudnud. Mis meist on saanud. Millega me võrdleme "praegust" ja "eilset".
Lood KOHTADEST kui sellistest on subjektiivsed. Ükskõik kuidas koht ka ei muutu, inimeste isiklikud mälestused kujundavad meie jaoks koha "aura" ja tähenduse.
Mälu valitseb eksisteeriva reaalsuse üle. Koht praegu kannab endaga kaasas kogu oma minevikku.
Koht arhitektuuriobjektina on võimalik tähendustest tühjendada, asendada vana sisu uuega ja vahetada tagasi.
Mis puutub konkreetselt Balti Jaama, siis sel kohal ongi mitu identiteeti. Siin eksisteerib õige mitu erinevat maailma. Kuid Kohana on ta teatud mõttes immanentne...

Ma kuulsin väga palju ja püüdsin üles märkida ning meelde jätta nii palju, kui suutsin. Ent mida rohkem ma inimesi kõnetan, nendega kohtun, seda enam süveneb minu veendumus, et Lugusid on kõigil vaja ise kuulda ja kogeda, saades seeläbi lähedaseks Kohaga ja Muutes Võõra(d) tuttavaks.

Ma oleks loengusse peaaegu hiljaks jäänud, nii huvitav hommik oli. Retsorani aknale mõtlen veel lähiajal luurajaks minna. Kes teab, mis või kes silma võib hakata.
Ja naistepäeval on jaamas kindlasti ka väga huvitav. Venekeelsete kalendrite ja raamatute müüjad putkas turu ja jaama vahel lubasid end selleks päevaks üles mukkida. Ilmas eriliselt põhjaliku soengu ja meigita...mitte mingil juhul. Peaks neile siis lilled ka viima...

Kas rääkida ikka on raskem? Lood jätavad end ise seintele...

Balti Jaama tunneli "loovseinad" võimaldavad viimastel päevadel inimestel sinna sõnumeid jätta. 

"Tütarlaps, rääkige vene keeles, ma olen Moskvast. Kas te ei oska?"

"Kas ma tohin teist pilti teha?"

"See ei kõlba. Las tuvid söövad kõhu täis. Vaat ostke saia siit kõrvalt, söötke, laske endast pilti teha. Näljaseid tuvisid pildistades läheb teil endal kõht tühjaks. "

Kotimüüja. Kotid tulevad maasikast välja. Paari nädalaga on hind 15 kroonilt 25-le tõusnud. Teistmoodi turuloogika neil slaavlastel...

Kotimüüja. Kotid tulevad maasikast välja. Paari nädalaga on hind 15 kroonilt 25-le tõusnud. Teistmoodi turuloogika neil slaavlastel...

Grill kana müüja endast pilti teha ei lubanud, kuidas teda ka keelitaks. Ütles, et ei ole oma mehelgi kodus lasknud endast ühtegi pilti teha, sest neid ei tahaks keegi vaadata. Miki Hiirest ta ka algul ei lasknud pilti teha. Lõouks ikka andis järgi. Aga... "Kultuurimälestis? See ei ole kultuurimälestis! Seal, need [näitab Jaama Turu hoonete poole] on kultuurimälestised, neid ei lubatud lammutada. See siin ei ole isegi Balti jaam. See on ostukeskus. Mis jaam? Jaam lõpeb seal [postide taga]. Siin prodtovaarõ." Kultuurimälestise tähisest oma putka taga ei te tädi midagi.

Euroopa liidus on igaüks joonistatud mees

Hiiekas ehk Anne Hiie. Ammune tuttav, kes lihtsalt mööda juhtus jalutama kui parasjagu kaameraga lörtsilärakate eest pakku püüdsin minna. Töötab hullude hooldajana. Enne oli söögitädi, aga see koht kaotati ära. Huvitav, kas nüüd siis enam hulludele süüa ei antagi...Varem elas Hiiekas Kungla tänavas. Tütar õpib tal praegu Inglismaal (vist? Ma ei hoia nende tegemistel nii pingsalt silma peal....). Kunagi mängisime Hiieka tütrega enda juures kodus marutõbiseid koeri ja hammustasime toole jalast. Nad jäid väga, väga haigeks...

Pent, ajateenija, Paldiskist. On haige ja lubati koju. Mäletab lapsepõlvest ka vana lähirongide paviljoni.

Rakvere linnaalgkool. Tulevad Nukuteatrist ja sõidavad Tapale, kus vanemad on autoga vastas.

Leidsin luuletuse Balti Jaama tunnelist

Balti jaama tunnel
Hasso Krull


Vikerkaar 11-12/2002


Balti jaama tunnel

pika varrega igreki kujuline

lage betoon vene ajast

ja valged seinaplaadid



iga plaat täpselt ruudukujuline

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

ja kaob kuskile käänaku taha



valged siledad ühtlased tühjad

askeetlikud ruudud

ükski pole murenend murdund

ega välja langend



see on nagu lõputu naeratus

hambapasta reklaam, silma-

hammaste rida

suu keele ja huulteta naeratajata



kui tulla rongilt või Kalamajast

juba trepilt tervitab lõõtsahääl

või kitarrimäng kurblik venekeelne laul

toska, daleko, na sever



paar-kolm inimest mütsi ja müntidega

hoiavad seina ligidale

nende laul kõlab selgesti ainult maa all

nad justkui ei märkagi möödujaid



seal kus pikk igrek haruneb kahte

seisab soojema ilmaga juuspeen memm

kui möödun hõikab ta poollaulvalt

“aa-ida-kee”, nagu fa-re-mi



selles harukohas pead otsustama

kumma tee valid, ja see on raske

mõlemad teed viivad maa peale

keegi ei tea mis on nende vahe



linna poolt tulles on asi lihtsam

vaid käänak on pisut ootamatu

kunagi neljateistaastaselt

siin mult pommiti kakskend kopikat



valged siledad ühtlased tühjad

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

suu keele ja huulteta naeratajata



laupäeva õhtu, jõuan hilja linna

pime, külm, minu ees käib kaabuga mees

koos naisega keda ta rongi pealt ootas

astun trepile, oodates tuttavaid hääli



aga tunnel on tühi ja tumm ja puhas

nagu tohutu kütmata vannituba

siin-seal betooni peal lumevee loike

oi igreki vars paistab veelgi pikem



me kõnnime üksteise selja taga

ega tunne üksteist, tunnel ei ole

ju tundmise koht vaid tundmatuse

ümar üpsilon läheneb, igreki haru



täna tahan ma pöörata vasakule

või paremale, parem on valida vasak

aga haruni jõudes võtta uus suund

või minna just meelega vasakule



hakkan pöörama, inimesed tulevad

ja lähevad, harudest, harudesse

vasakult poolt ilmub üks tüdruk

veidi lohmakalt riides, imelik



vaatan kiirelt otsa, ta on näost valge

nagu kriit või lumi või tunneli plaat

korraga vaarub ja haarab seinast

pilk suunatud mulle või tühjusse



mees kaabuga ehmub ja pöörab pead

jah minagi kaldun nüüd paremale

hetk hiljem see mees vaatab tagasi

minu seljataha, nagu silmadest näen



pööran nüüd ringi, seal ongi tüdruk

tulnud äkki paremasse harusse

liigub ebakindlalt justnagu kutsikas

kes tänaval eksis ega leia kodu



piki paremat haru, piki seinaäärt

tuleb vastu pikk noormees, aeglaselt

nagu kardaks ta iga hetk kukkuda

näost niisama valge nagu kriit või tüdruk



betoon kõmab, mina ei lisa sammu

ega vaata enam tagasi, käsipuu

juba paistab lumesodi ja astmetega

ja tunnelist väljuv taevatrepp



virutab mu otse üles

tühjade võrade lumihalli taeva alla

äge, eks ole ju?

Saak (lihtsalt resümee ilma piltideta esialgu)

  Täna sain ajateenija, lasteaia, Miki-Hiire, Moskva Tuvitädi, ühe tuttava hullumaja õe, grafitiga kaunistatud vaguni ja härmas tunneliseina Näituse, aga pilte näete veits hiljem, sest praegu ei jõua neid korrektselt vormistada. Püüan mõned tibud veel kinni ja siis... Lisaks mõned lood ja jutuajamised, mis minu jaoks piltide tähtsust aina enam üles kaaluvad. Järgmine siht on restoran Travel. Püüan enne nendega viisakalt kokku leppida, ehk lubatakse mul siis terve kollektiiv üles võtta.

 BJ Forever