Nii ma siis hulkusin nukralt oma 8-krooniste nartsissidega ja püüdsin juhukaadreid. Mul oli tunne, et ma ei taha ka igast suvalisest joodikust kangelast teha ega minna "Naistepäev-Balti-Jaamas-Mida-Arvavad-Elust-Eestimaal-Lillemüüjad" - klišeede teele. Nad jõuavad kindlasti kümneid kordi elus kellegi objektiivi ette jääda. 50-õieliste roosibukettide ostjaid ma ka ei kohanud. Üht värvi lilli jagus paarile aplamale nimelt vaid 48...
Mõtlesin siis, et pildistan naisi Balti jaamas. Plaadistatud postide vahel luusides sattusin mustlaste müügiaktsiooni peale. Tädil oli täielik bisness-nägu peas, ent inimesi kõnetades muutus see otsekohe virilaks grimassiks (kass on surnud ja vanaema joob, lapsed söövad kodus suurest näljast tapeeti jne. Mõelge vaid, 10-l katsel püüdiski ta endale ohvri ja sai lahti tervest kotitäiest türgi praakpudust.
Mina suutsin kinni püüda ühe ajakirjanikuproua, kelle uhke rebasekrae ei annaks loomakaitsjatele ilmselt hauaski rahu. Kuna proual aga tuline kiire kuklas oli õigeks aaks tööle jõudmisega, ei saanud ma mahti tema nime küsida.
Jaamahoone taga kohtasin oma tuttavat kodutut. prillide saamisega ei olnud tal vedanud, ja raha oli ka ära varastatud. kahjuks, kuna mul vaid 1 kroon taskusse oli jäänud 3 nartsissiõie ostmise järel, ei saanud ka mina aidata. Aga kodutud korraldasin mulle aktsiooni "Lindude toitmine" ning nautisid 100 % ise oma tegevust. Lydia ja tema mees Volodja ning sõbranna Irina on ilmselt ka varem mingil määral pilti sattunud, sest google toob "Balti Jaama" märksõna all taolisi nimesid mitu korda esile. Ohoo. Balti Jaama kodutud on umbes nagu beefeaterid Toweris? Teate, kuidagi sooja hingega inimesed on Lydia ja Volodja. Kohe tunned, et tegu pole mingite jotadega. Süda on õiges kohas ja üksteisega hoitakse kokku. Ja ei aeta võõraste ees okkaid püsti... Kinkisin neile 2 nartsissi ära.
Noh, tuisk hakkas pisut juba segama ja ma hiilisin jälle jaama sisse. WC-tädike istus, käterätik turbaniks peas, oma lauakese taga, ja luges lehte. Lilli tema laual ei olnud, huvitav, kas ta muidu ikka saab mõne. Minu viimane õis oli tuisus paraku räbalaks muutunud. Sain ühe poolvargsi näpatud kaadri. Hiljem suundus WC tädike suitsetama, pannes uksele sildi "5 minutit". 18 ja poole minuti pärast oli silt ikka veel uksel. Minust möödudes ta pöördus ja jäi pikalt piidlema. Piidles ja piidles.... jälle see hiilib siin. Väga kahtlane tüüp. Ilmselt peavad paljud Balti Jaama inimesed mindki juba mõneks linnahulluks, kel pole kodu ja kindat töökohta, et niimoodi jaamas "hängimas" käin.
Balti Jaam elab oma tavalist elu ka naistepäeval. Siin keskkonnas tundub võlts püüda mingeid sümboolseid ja paljutähenduslikku pilte nui neljaks välja kiskuma. Isegi stereotüüpsed lilleostjate pildid asetuvad siin teise konteksti. Puhas juhus, et trammipeatuses lilleputkad on. See ei puutu üldse Jaamasse. Naised teevad oma igapäevast tööd sama räpastes põlledes. Raamatumüüjail polnud mingeid uhkeid soenguid peas. Kelle jaoks - natšalniku või? Mustlanna turske "turvamees" kaitseb raha ja asju, mitte naist ennast. Kotimüüja pageb tuisu ja tuule käest. Mutikeste rongkäik trollipeatusest turule liigub oma igapäevast marsruuti mööda.... Kõik on enam-vähem nii, nagu alati. Aga...
MIKS SIIN MIDAGI EI TOIMU??? Inimesed lihtsalt istuvad ja haigutavad, magavad kohvikus, nägu vastu lauda, põrkavad üksteisele mööda kõndides otsa ega vabandagi. On raske ette kujutada Pidu Sinus Eneses, kui väljastpoolt sellele KUIDAGIGI kaasa ei aidata. Päev läheb mööda pea märkamatult. Lillemüüjad teevad oma kassa ja see ongi nende jaoks naistepäeva juures põhiline. Mitte võimalus aidata kellegile rõõmu valmistada, vaid teha aasta edukaim müügipäev. Jehoovatunnistajate "käsilased" on täna kuidagi passiivsed ja Vahitornide näkkulajatamise asemel vahetavad omavahel viimast aguliklatši. Kui nad märkavad, et ma neid pildistan, pöördun välkkiirelt ringi ja pildistan hoopis suvalist ettejuhtuvat rohelist kasti perrooni küljes. Tegelikult, päris huvitv kast teine ju... Ei ole vä?
Ants askeldab trollipeatuses.... mõni punaste saabastega kass-naine ruttab jaamaesiselt mööda... Siin ja seal liigub ühe käega mehi, üks neist jookseb nii siva trolli peale, et temast vaid tuline jutt mu pildile jõuab jääda. Tunnelikaltsakad taaruvad ümber Nehatu. Neil puudub suhe naistepäeva. Neil puudub üldse igasugune suhe ümbritseva tegelikkusega peale maas vedeleva rämpsu, mida oma kotti toppida. Nad on välja lülitatud.
Ühe vingete retro-päikeseprillidega äti püüan ka kinni. Kõik. Ainult möödaminnes ja lennult juhtub kõik täna. Jään ise pildistavate jaoks nähtamatuks. Võibolla nii ongi parem. Muidu oleks kogu päev üks suur Lavastus.
Ent kui juba lavastada, siis lavastada põhjalikult. Jaam oleks just selline koht, kus naistepäeval või muul tähtpäeval "aktsiooni" korraldada. Siin on rahvast, siin on publikut. Miks siin midagi ei toimu sellisel päeval? Siin võiks pasunakoor ringi marssida ja naistele punaseid nelke kinkida. Siin võiks mõni spordikuulsus lasta naistel endaga koos pilti teha (neid näiteks kätel kandes). Siin võiks korraldada Tallinna Suurima Naistepäeva Kirsitordi-söömist. Jaamahoone võiks värvilisi õhupalle pilgeni täis toppida ja siduda "ostukeskuse" külge punase slehvi. Ja Rongidele võiks naerunäod ette maalida ja õhtul võiks Jaamas toimuda naistepäeva tantsupidu raudtee- stiilis, vagunisaatjad konga-jada suunamas.
No ma tean küll, see koht pole selleks üldse mõeldud. Aga kõiki Kohti ei peagi ju kasutama ainult selleks, milleks ta mõeldud on. Ta pole alkopoeks ka mõeldud! Siia ei peaks kutsuma kiirabi joomaseid inimesi ära viima. Siin ei peaks inimesed mänguautomaatide kõrval nurgas põrandal konutama. Siin ei peaks naistepäeval naised hirmpikki tööpäevi tuisu käes seisma. Mind hakkab see igapäevasus häirima. Tahan showd. Mitte sellepärast, et minul oleks midagi huvitavat pildistada, vaid sellepärast, et Jaama võiks elu sisse tulla.
Noh... kõik ei pea just indiaanipealiku rüüd selga tõmbama ja turuväravas sünteetilisi flöödihelisid levitama. See ei pane kedagi enam kulmugi kergitama. Kui seesama "indijaanljane" aga ühel päeval ilmuks turuväravasse karja alpakadega... vat see oleks midagi.
Võibolla oleks ka siinne Igapäevasus piisavalt kreisi, kui seda pikemat aega jälgida, aga ma ei saa ju Jaama telki ka püsti panna! Hmm, telk... järjekordne hull mõte: naistepäevatelk kikilipsustet klounidega, lillejahil mehi koomilises võtmes kujutamas. Või hoopis tekitada "telgi-gurmee-restoran" ja kinkida täiesti juhuslikele rongiootajatele taevast sülle sadav luksuslik dinee...
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar