Mõte

Ei jaksa praegu pilte laadida ja pikalt plärada, aga käisin kuulamas lugusid restoranis Travel Balti jaamas. Ja mul tekkis mitu Põhjapanevat Mõtet.
Esiteks.
Igal inimesel ja kohal on mingi lugu rääkida
Nii lugude vestmine kui nende kuulamine paigutab inimesed, asjad ja kohad aega ja ruumi hoopis teisiti, kui nad esialgu paistsid
Teatud kohad säilitavad ise ja aitavad inimestel talletada lugusid kuidagi lihtsamini. Nad on nii-öelda "check-pointid", kontrollpunktid: kuhu keegi või miski on x aasta jooksul välja jõudnud. Mis meist on saanud. Millega me võrdleme "praegust" ja "eilset".
Lood KOHTADEST kui sellistest on subjektiivsed. Ükskõik kuidas koht ka ei muutu, inimeste isiklikud mälestused kujundavad meie jaoks koha "aura" ja tähenduse.
Mälu valitseb eksisteeriva reaalsuse üle. Koht praegu kannab endaga kaasas kogu oma minevikku.
Koht arhitektuuriobjektina on võimalik tähendustest tühjendada, asendada vana sisu uuega ja vahetada tagasi.
Mis puutub konkreetselt Balti Jaama, siis sel kohal ongi mitu identiteeti. Siin eksisteerib õige mitu erinevat maailma. Kuid Kohana on ta teatud mõttes immanentne...

Ma kuulsin väga palju ja püüdsin üles märkida ning meelde jätta nii palju, kui suutsin. Ent mida rohkem ma inimesi kõnetan, nendega kohtun, seda enam süveneb minu veendumus, et Lugusid on kõigil vaja ise kuulda ja kogeda, saades seeläbi lähedaseks Kohaga ja Muutes Võõra(d) tuttavaks.

Ma oleks loengusse peaaegu hiljaks jäänud, nii huvitav hommik oli. Retsorani aknale mõtlen veel lähiajal luurajaks minna. Kes teab, mis või kes silma võib hakata.
Ja naistepäeval on jaamas kindlasti ka väga huvitav. Venekeelsete kalendrite ja raamatute müüjad putkas turu ja jaama vahel lubasid end selleks päevaks üles mukkida. Ilmas eriliselt põhjaliku soengu ja meigita...mitte mingil juhul. Peaks neile siis lilled ka viima...