Leidsin luuletuse Balti Jaama tunnelist

Balti jaama tunnel
Hasso Krull


Vikerkaar 11-12/2002


Balti jaama tunnel

pika varrega igreki kujuline

lage betoon vene ajast

ja valged seinaplaadid



iga plaat täpselt ruudukujuline

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

ja kaob kuskile käänaku taha



valged siledad ühtlased tühjad

askeetlikud ruudud

ükski pole murenend murdund

ega välja langend



see on nagu lõputu naeratus

hambapasta reklaam, silma-

hammaste rida

suu keele ja huulteta naeratajata



kui tulla rongilt või Kalamajast

juba trepilt tervitab lõõtsahääl

või kitarrimäng kurblik venekeelne laul

toska, daleko, na sever



paar-kolm inimest mütsi ja müntidega

hoiavad seina ligidale

nende laul kõlab selgesti ainult maa all

nad justkui ei märkagi möödujaid



seal kus pikk igrek haruneb kahte

seisab soojema ilmaga juuspeen memm

kui möödun hõikab ta poollaulvalt

“aa-ida-kee”, nagu fa-re-mi



selles harukohas pead otsustama

kumma tee valid, ja see on raske

mõlemad teed viivad maa peale

keegi ei tea mis on nende vahe



linna poolt tulles on asi lihtsam

vaid käänak on pisut ootamatu

kunagi neljateistaastaselt

siin mult pommiti kakskend kopikat



valged siledad ühtlased tühjad

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

suu keele ja huulteta naeratajata



laupäeva õhtu, jõuan hilja linna

pime, külm, minu ees käib kaabuga mees

koos naisega keda ta rongi pealt ootas

astun trepile, oodates tuttavaid hääli



aga tunnel on tühi ja tumm ja puhas

nagu tohutu kütmata vannituba

siin-seal betooni peal lumevee loike

oi igreki vars paistab veelgi pikem



me kõnnime üksteise selja taga

ega tunne üksteist, tunnel ei ole

ju tundmise koht vaid tundmatuse

ümar üpsilon läheneb, igreki haru



täna tahan ma pöörata vasakule

või paremale, parem on valida vasak

aga haruni jõudes võtta uus suund

või minna just meelega vasakule



hakkan pöörama, inimesed tulevad

ja lähevad, harudest, harudesse

vasakult poolt ilmub üks tüdruk

veidi lohmakalt riides, imelik



vaatan kiirelt otsa, ta on näost valge

nagu kriit või lumi või tunneli plaat

korraga vaarub ja haarab seinast

pilk suunatud mulle või tühjusse



mees kaabuga ehmub ja pöörab pead

jah minagi kaldun nüüd paremale

hetk hiljem see mees vaatab tagasi

minu seljataha, nagu silmadest näen



pööran nüüd ringi, seal ongi tüdruk

tulnud äkki paremasse harusse

liigub ebakindlalt justnagu kutsikas

kes tänaval eksis ega leia kodu



piki paremat haru, piki seinaäärt

tuleb vastu pikk noormees, aeglaselt

nagu kardaks ta iga hetk kukkuda

näost niisama valge nagu kriit või tüdruk



betoon kõmab, mina ei lisa sammu

ega vaata enam tagasi, käsipuu

juba paistab lumesodi ja astmetega

ja tunnelist väljuv taevatrepp



virutab mu otse üles

tühjade võrade lumihalli taeva alla

äge, eks ole ju?