reede, 5. märts 2010

Tervitusi toome palmisaarelt


 Vaata, poleks jaanus mulle öeld, ei teakski, aga säärased põnevad kaadrid ripuvad kalidoris, mis Traveli uksest õkva paremale jääb. Ajalooliste momentide kõrval võib sääl näha ka ENDIST Balti Jaama Restorani, mille sissepääs asus praeguse kasiino koha pääl ja mille trepist keegi kunagi üles ei läinud....vähemasti tundus nii, et haruharva. ENDISE restorani olevat legendaarseks teinud sealne seljanka, mis sõnaühendit "Balti jaama restoran" kuulvaid inimesi nostalgiliselt õhkama sunnib. Jah, kui mingi kohaga seondub mõni kindel toit ja maiuspala, tundub nostalgiat alati topelt saavat! Isegi kui tegu on tšeburekkidega. Mida keegi 6 aastat järjest igal nädalal ostis. Igasugu juttude kiuste...
Praeguse restorani kodulehe järgi arvas töökohaseiret teinud Krista (kelle vanemad ON käinud ka ENDISES balti Jaama restoranis), et tegu on fotostuudioga, kus välklambiga onu ülesvõetuna paistab su näolatakas pea sama kaunis ja seltsimehelik nagu Nikita Hruštšov. Travelis pole ei riietehoidu ega uksehoidjat, seljankat ma ka nende menüüst ei leidnud, aga see-eest ulatuvad selle ruumid läbi maja ning võimaldavad salapilku peal hoida nii Stenbocki maja keskööni valgetel akendel, trollipeatusest "laulupeorongkäiguna" turule suunduvaid mutikestel kui kogu kireval loomaaial, mis paistab rongiperroonide poolt.
Balti Jaama elust on Kristale igatahes palju silma jäänud. Kas sa ikka ise tead, kui fenomenaalne on maailmast leida inimesi, kelle sotsiaalne tundlikkus võimaldab kaardistada juhuslike inimeste elu ja saatust pikas perspektiivis, MÄRGATA aastate tagant tuttavaid nägusid, registreerida pilguga muutusi, mida nad on läbi teinud? Näiteks mäletada lapsepõlves tulekahju tunnistajaks olnuna aknast välja hüppamas nähtud meest, keda nüüd aeg-ajalt ühejalgsena jaamast läbi liipamas võib näha; või tunda ära nn. "parmude" võsuke ja tema mängukaaslane, kes nüüd üheskoos perekonna on loonud.

Krista arvab, et see, mis värvikaid kujusid minevikust ja kaasajast Balti Jaama külge kleebib ja Traveli rahvale akende taga actionit ning varieteeprogrammi pakub (muuhulgas lillas teatrikostüümis võõbatud vanamuti näol, kes perrooni peal tantsu vihub), on Jaama turg. Ta on samalaadne tõmbekeskus kui kaubanduskeskused. Tõmbad selle koha lagedaks, lõpeb ka "karneval". Nõudepesijad ei peaks jooksma väikseid ajalehemüüjaid suurte poiste pommimise käest päästma ja ükski joodik ei hingaks kuklasse, kui peaks juhtuma, et kristal jälle jaama katusel kõrguvat "Tallinna" plafooni joonistada tuleks nagu kunagi Kalamaja Põhikooli kunsti-välitunnis. Siiski on turg vähemasti parem variant kui omal ajal lahtistest puukastidest müüdud räimed ning rämpsu ja soga täis "ostukeskust" ma jaanuse kuuldes teist korda parem ei mainigi. See tuleks tühjaks teha! kõlab kindel seisukoht. Tegelikult ma mõtlen, et Traveli rahvas võiks lihtsalt mõelda välja mingi ERILISE Jaama-maiuspala ja ajada selle postidetaguse sibulapirukapühamu pankrotti. Mis see küll olla võiks? Igatahes mitte kord rongi ootavale põnnile serveeritud  tulisoolane jäätis (kui  köögikatastroofidest rääkida), aga võibolla räimevorm, mis keedukartulite asemel kord catering- tellimusena kuskile peenele vastuvõtule rändas, sellal kui päevapraaedi etllinud inimesed restoranis hämmeldunult paljast kartulit nosisid, ehteestlaslikult KUSAGILT siiski mõnd kilupoega leida lootes.


Neljapäeva hommikul võisin ma üsna jultunult Reisu-liste tööaega kulutada, ent enamasti (nagu näiteks esmaspäeval, kui käisin restorani ukse taga piilumas julgemata oma fotosilmaga nii ootamatult sisse prantsatada) on hommikupoolikult saal hotellikülastajatest pruukostiahmijaid täis. Krista selja taga laual, muide, ei olegi tühjad kausid, vaid moos... ilmaasjata palusin neid varjata, eks ole. ....tahaks ka moosi.


Kaminasaali "luureaken on veel palju parem kui suure söögisaali oma, sest see on madalamal (vist). Aga mis siis selgemast pilgust kasu, kui aknast paistvad räpparid ja jou-jou´d ise muudkui ringi UDUTAVAD.

Kuna loengud surusid peale, andsin lõpuks kandadele valu, jättes restoranirahva uste avamiseks valmistuma ja oma igapäevast tööd tegema. No kui palju võib üks Kopli rebasenähvits inimesi kiusata! Jaa - tegelikult mitte Kopli. Sel teemal vaidlesime ka pikalt. Kas Kopli algab sümboolselt Balti Jaamast või kusagilt mujalt? Isegi meie sõbralik trio polnud päris üksmeelne.
aga jäägu vaidlusküsimused Vabaduse Väljaku tunneli näituse jaoks. praegu lähevad mul juba sõrmed trükkides sõlme. uued lood tund aega vähem kui nädala pärast. Või siiski.... naistepäeval? Tulge trammipeatusse lilli ostma, saate ka pildi peale. Pealtkuulamiseni.


neljapäev, 4. märts 2010

Mõte

Ei jaksa praegu pilte laadida ja pikalt plärada, aga käisin kuulamas lugusid restoranis Travel Balti jaamas. Ja mul tekkis mitu Põhjapanevat Mõtet.
Esiteks.
Igal inimesel ja kohal on mingi lugu rääkida
Nii lugude vestmine kui nende kuulamine paigutab inimesed, asjad ja kohad aega ja ruumi hoopis teisiti, kui nad esialgu paistsid
Teatud kohad säilitavad ise ja aitavad inimestel talletada lugusid kuidagi lihtsamini. Nad on nii-öelda "check-pointid", kontrollpunktid: kuhu keegi või miski on x aasta jooksul välja jõudnud. Mis meist on saanud. Millega me võrdleme "praegust" ja "eilset".
Lood KOHTADEST kui sellistest on subjektiivsed. Ükskõik kuidas koht ka ei muutu, inimeste isiklikud mälestused kujundavad meie jaoks koha "aura" ja tähenduse.
Mälu valitseb eksisteeriva reaalsuse üle. Koht praegu kannab endaga kaasas kogu oma minevikku.
Koht arhitektuuriobjektina on võimalik tähendustest tühjendada, asendada vana sisu uuega ja vahetada tagasi.
Mis puutub konkreetselt Balti Jaama, siis sel kohal ongi mitu identiteeti. Siin eksisteerib õige mitu erinevat maailma. Kuid Kohana on ta teatud mõttes immanentne...

Ma kuulsin väga palju ja püüdsin üles märkida ning meelde jätta nii palju, kui suutsin. Ent mida rohkem ma inimesi kõnetan, nendega kohtun, seda enam süveneb minu veendumus, et Lugusid on kõigil vaja ise kuulda ja kogeda, saades seeläbi lähedaseks Kohaga ja Muutes Võõra(d) tuttavaks.

Ma oleks loengusse peaaegu hiljaks jäänud, nii huvitav hommik oli. Retsorani aknale mõtlen veel lähiajal luurajaks minna. Kes teab, mis või kes silma võib hakata.
Ja naistepäeval on jaamas kindlasti ka väga huvitav. Venekeelsete kalendrite ja raamatute müüjad putkas turu ja jaama vahel lubasid end selleks päevaks üles mukkida. Ilmas eriliselt põhjaliku soengu ja meigita...mitte mingil juhul. Peaks neile siis lilled ka viima...

teisipäev, 2. märts 2010

Kas rääkida ikka on raskem? Lood jätavad end ise seintele...

Balti Jaama tunneli "loovseinad" võimaldavad viimastel päevadel inimestel sinna sõnumeid jätta. 

"Tütarlaps, rääkige vene keeles, ma olen Moskvast. Kas te ei oska?"
"Kas ma tohin teist pilti teha?"
"See ei kõlba. Las tuvid söövad kõhu täis. Vaat ostke saia siit kõrvalt, söötke, laske endast pilti teha. Näljaseid tuvisid pildistades läheb teil endal kõht tühjaks. "

Kotimüüja. Kotid tulevad maasikast välja. Paari nädalaga on hind 15 kroonilt 25-le tõusnud. Teistmoodi turuloogika neil slaavlastel...



Grill kana müüja endast pilti teha ei lubanud, kuidas teda ka keelitaks. Ütles, et ei ole oma mehelgi kodus lasknud endast ühtegi pilti teha, sest neid ei tahaks keegi vaadata. Miki Hiirest ta ka algul ei lasknud pilti teha. Lõouks ikka andis järgi. Aga... "Kultuurimälestis? See ei ole kultuurimälestis! Seal, need [näitab Jaama Turu hoonete poole] on kultuurimälestised, neid ei lubatud lammutada. See siin ei ole isegi Balti jaam. See on ostukeskus. Mis jaam? Jaam lõpeb seal [postide taga]. Siin prodtovaarõ." Kultuurimälestise tähisest oma putka taga ei te tädi midagi.
Euroopa liidus on igaüks joonistatud mees
Hiiekas ehk Anne Hiie. Ammune tuttav, kes lihtsalt mööda juhtus jalutama kui parasjagu kaameraga lörtsilärakate eest pakku püüdsin minna. Töötab hullude hooldajana. Enne oli söögitädi, aga see koht kaotati ära. Huvitav, kas nüüd siis enam hulludele süüa ei antagi...Varem elas Hiiekas Kungla tänavas. Tütar õpib tal praegu Inglismaal (vist? Ma ei hoia nende tegemistel nii pingsalt silma peal....). Kunagi mängisime Hiieka tütrega enda juures kodus marutõbiseid koeri ja hammustasime toole jalast. Nad jäid väga, väga haigeks...


Pent, ajateenija, Paldiskist. On haige ja lubati koju. Mäletab lapsepõlvest ka vana lähirongide paviljoni.
Rakvere linnaalgkool. Tulevad Nukuteatrist ja sõidavad Tapale, kus vanemad on autoga vastas.


Leidsin luuletuse Balti Jaama tunnelist

Balti jaama tunnel
Hasso Krull


Vikerkaar 11-12/2002


Balti jaama tunnel

pika varrega igreki kujuline

lage betoon vene ajast

ja valged seinaplaadid



iga plaat täpselt ruudukujuline

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

ja kaob kuskile käänaku taha



valged siledad ühtlased tühjad

askeetlikud ruudud

ükski pole murenend murdund

ega välja langend



see on nagu lõputu naeratus

hambapasta reklaam, silma-

hammaste rida

suu keele ja huulteta naeratajata



kui tulla rongilt või Kalamajast

juba trepilt tervitab lõõtsahääl

või kitarrimäng kurblik venekeelne laul

toska, daleko, na sever



paar-kolm inimest mütsi ja müntidega

hoiavad seina ligidale

nende laul kõlab selgesti ainult maa all

nad justkui ei märkagi möödujaid



seal kus pikk igrek haruneb kahte

seisab soojema ilmaga juuspeen memm

kui möödun hõikab ta poollaulvalt

“aa-ida-kee”, nagu fa-re-mi



selles harukohas pead otsustama

kumma tee valid, ja see on raske

mõlemad teed viivad maa peale

keegi ei tea mis on nende vahe



linna poolt tulles on asi lihtsam

vaid käänak on pisut ootamatu

kunagi neljateistaastaselt

siin mult pommiti kakskend kopikat



valged siledad ühtlased tühjad

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

suu keele ja huulteta naeratajata



laupäeva õhtu, jõuan hilja linna

pime, külm, minu ees käib kaabuga mees

koos naisega keda ta rongi pealt ootas

astun trepile, oodates tuttavaid hääli



aga tunnel on tühi ja tumm ja puhas

nagu tohutu kütmata vannituba

siin-seal betooni peal lumevee loike

oi igreki vars paistab veelgi pikem



me kõnnime üksteise selja taga

ega tunne üksteist, tunnel ei ole

ju tundmise koht vaid tundmatuse

ümar üpsilon läheneb, igreki haru



täna tahan ma pöörata vasakule

või paremale, parem on valida vasak

aga haruni jõudes võtta uus suund

või minna just meelega vasakule



hakkan pöörama, inimesed tulevad

ja lähevad, harudest, harudesse

vasakult poolt ilmub üks tüdruk

veidi lohmakalt riides, imelik



vaatan kiirelt otsa, ta on näost valge

nagu kriit või lumi või tunneli plaat

korraga vaarub ja haarab seinast

pilk suunatud mulle või tühjusse



mees kaabuga ehmub ja pöörab pead

jah minagi kaldun nüüd paremale

hetk hiljem see mees vaatab tagasi

minu seljataha, nagu silmadest näen



pööran nüüd ringi, seal ongi tüdruk

tulnud äkki paremasse harusse

liigub ebakindlalt justnagu kutsikas

kes tänaval eksis ega leia kodu



piki paremat haru, piki seinaäärt

tuleb vastu pikk noormees, aeglaselt

nagu kardaks ta iga hetk kukkuda

näost niisama valge nagu kriit või tüdruk



betoon kõmab, mina ei lisa sammu

ega vaata enam tagasi, käsipuu

juba paistab lumesodi ja astmetega

ja tunnelist väljuv taevatrepp



virutab mu otse üles

tühjade võrade lumihalli taeva alla

äge, eks ole ju?

Saak (lihtsalt resümee ilma piltideta esialgu)

  Täna sain ajateenija, lasteaia, Miki-Hiire, Moskva Tuvitädi, ühe tuttava hullumaja õe, grafitiga kaunistatud vaguni ja härmas tunneliseina Näituse, aga pilte näete veits hiljem, sest praegu ei jõua neid korrektselt vormistada. Püüan mõned tibud veel kinni ja siis... Lisaks mõned lood ja jutuajamised, mis minu jaoks piltide tähtsust aina enam üles kaaluvad. Järgmine siht on restoran Travel. Püüan enne nendega viisakalt kokku leppida, ehk lubatakse mul siis terve kollektiiv üles võtta.

 BJ Forever

pühapäev, 28. veebruar 2010

Sulav jaam. The melting station.

Ants sula ei karda. Jah, tööd tuleb juurde, aga see hoiab ju vormis. Sõbrad on tal kõik juba lännu, sest nemad tööd teha ei viitsinud. Antsu seisukoht on aga niisugune, et kui kogu aeg ainult tööd tehagi, siis ei saa töö ka raske tunduda. Alguses ta ei mäleta, et ta nimi Ants on. Sõprade nimesid kah ei mäleta, ega ka seda, mis ajast ta Balti jaamas kojameheks on. 65. eluaastast. Praegu on 70, arvutab ta lõpuks kokku. Jaam tilgub talle praegu igast servast krae vahele, ent sellest pole suurt lugu. Ants jõuab oma rohelise luuaga rohkem löga jalust pühkida kui Teho pisike kopp, mis tunnelisuu ees laiutava lumemäega võrreldes on nagu kääbuselevant Himaalajas. Jõudu, Ants: tööd jätkub siin selle sulaga ikka mitmeks vahetuseks.
Tädike suurte pampudega.

Punkar Tarvo. Kunstnikunimi Tarvo Aro. Läheb Raasikule, et õpetada naisi tina panema. Boga Potis ja Uus 26 poes pidavat leiduma tema tehtud asju. Ütleb, et sai kunagi ka tiitli Tallinna nägu.
Annika, chihuahuadega Chico ja Choco. Teeb tšeburekibaaris aega parajaks, sööb pannkooke. Mulle jäi aknast silma vaid tema tore lilla jakk, ent laua juurde jõudnult märkasin üllatusega kaht väikest kaaslast, kes tüdrukul kotis tudisesid.   Balti Jaama tema juba ei karda, ei tš€burekikohvikut, venekeelseid müüjaid ega nähtavasti ka tagumises lauas istunud parmu, kes lahkus vahetult enne seda, kui mina Annikat kõnetasin. Pannkoogid olid moosiga ja pidid olema maitsvad, kuigi näisid pakendist ülessoojendatuna.


See tolkam esiplaanil ei ole üldse tähtis. Püüdsin kaadrisse saada müüjat sääl taga. Tegelikult on ostukeskuse uksel ka fotografeerimist keelav märk, mida ma ausalt öeldes ei pannudki tähele. Üritasin diversiooni, saate aru: et mina justkui pildistaks tegelikult oma kaaslast (see on mu paps), aga nii muuseas jääks ka jaamatädide näod pildile ja siis saaks tsõk-tsõk...noh. Ent mul tuli parem idee. Kui pildistamine ikka ei õnnestu, ka salaja mitte, saab teisi vahendeid kasutada. Teinekord võtan hoopis visandiploki kaasa ja söepliiatsid! Vot. Kes ütleb, et ma ainult pildistama pean. Ja õnest tegelasest maalin esialgu pildis sõnades. Näiteks vetsumutist uues jaamahoones. Ülemused polevat talle öeld et miskine pildistamine nigu tuleb ja minu vigasest vene keelest tema aru ei saa (pole kohustatud). Tal on roheline kittel ja roosa kootud müts. Nimesilt ütles vist Ljudmilla. Torssis huultega teatab ta mulle, et praegu ta ei soovi et teda pildistataks, päris lootusetu olukord mulle siiski ei tundu. Aktsioon ei jäta teda ükskõikseks. Kui järgmine kord sinna sumisema lähen, annab tädi ehk järgi. Või kolmandal korral. Alla ma küll ei anna. Ta soovitas mul R-kioski müüjat pildistada, et huvitavam. Mina vastasin, et just reaalne elu on huvitav. Tädi oli vist suht hämmeldunud. No igasugu tolasid ka kondab mööda ametiasutust.
Teine, keda ma pildile ei saanud, oli üks tore prillide ja kõõrdsilmadega koogimüüja. Seesama, kes mu papsi selja tagant väga uduselt paistab (issake, ma kaotasin katiku ära. Kas see läheb projekti kuludena arvesse, kui ma uue ostan? Ilma katikuta on võimatu ringi käia. ) 













Lagi sulab.

Üks koogimüüja jäi pisut paremini näha. tegelikult ma vist ilma loata ülesvõtet ei tohiks üles panna, aga tulgu mis tuleb. Maksan trahvi ka kui vaja. Kas nad siis ei saa aru, et see on nende endi huvides - et ainult nõnda saab koogimüüja ajalugu teha. Muide, koogid võivad neil vahel üsna põnevad olla, näiteks seenekestega ja lumememmekujulisi ja küllusesarve kujutavaid kooke olen seal näinud. Venelased armastavad nokerdada selliseid keerulisi ampse.
Supile, sõbrad, jaam sulab.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Vabariigi aastapäev Balti Jaamas

Mõtlesin, et oleks tore vaadata, kes ja kuhu liiguvad Balti Jaamas riigipühal. Tahtsin piletimüüjaid pildistada - ükski ei talunud seda mõtet äragi. Teenindajad - ei. Müüjad - oo õudust. Kahju. Oleksin nende PÄRIS lugusid kuulda tahtnud. Nüüd tuleb nad salaja üles võtta ja lood juurde mõelda.  See vast oleks nali. Aga mitmed näod ja lood sain siiski kätte. Niimoodi tasapisi trobikonnakaupa tulebki neid korjata. muidu lähvad sassi.

Ivo Raasikult tuleb ema juurest ja läheb paraadile. Ta on 1.99 pikk
Kojamees. Tegelikult ei luba end pildistada. Vene inimesed üldse ei luba. Vanas jaamahoones oleva Kaubajaama müüjad tahavad isegi raha küsida, kui ma peaksin mõne klõpsaka tegema. Ma vajan strateegiat.
Kodutu Lydia, Olevistest juba uus jopp selga saadud. Läheb pastoriga kohtuma kell 14 Ookeani pubisse Koplis. Ütleb, et pastor lubas hankida talle prillid, et ta näeks lugeda kirikulaule ja muud taolist. Ta palub ise, et teda pildistataks.
Valeri elab Paldiskis ja tuleb Paidest.

Kaunileid on ka kodutu. Ta on endine fotograaf aga praegu korterist välja tõstetud. Õnneks on tal sõpru. Fotoaparaate pidi tal olema hulgem ja mõned neist üpris haruldased. Ta andis mulle oma moblanumbri ning lubas osa võtta aprillis toimuvast ühispildistamisest ning ka fotoaparaate näitusele panna. Ta isa nimi oli Lootus, vanaisa nimi Tõelemb. Kõrvalolev daam, Galina sosistas mulle, et surgib Kaunileidu tagant, et ta ka tõesti võtaks oma Canoni ja tuleks pildistama. See oleks hirmus tore. „Kell tiksub mul ka ju!“ muutub Kaunileid rahutuks, kui oodatav kaaslane kuskilt ei ilmu. Tuleb tiristada ja küsida, kus ta siis on.



Kassimütsiga tüdruk ütleb, et läheb turule. Tegelikult käis jaamahoonest stritslit ostmas. Turg? Nojah.

Silva. Sõidab Kehrasse sõbranna sünnipäevale, nagu igal aastal. Minu ema (kaasas "reporteri abina", teeb märkmeid) ehmatab teda teatega et rongid [võivad] kinni olla.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Vabandust!!!!

Ma olen juba suutnud selle blogi unarusse jätta. Asi on selles, et ma pole endiselt jõudnud 52 idee lepingut sõlmima. Homme kell 10 aga lähen räägin uue projektijuhiga ning loodan, et asjad saavad selgemaks - kuidas, mida, millal ja mis eesmärgiga ma tegema hakkan. Näitusepinnana mainiti ka Vabaduse platsi tunnelit.... eks siis paistab.
Ootan kaasalööjaid ja aktiivseid inimesi, kes tuleks pildistama koos minuga, eriti, kui neil on hea fotokas. saab rohkem nägusid pildile.
Hmm, mis oleks, kui võtaks lisaks jaamale ka Jaama Turu inimesed üles? Aga siis saab pilte ikka tõsiselt palju!!!! Kesse mul kõik need fotod kinni maksab?
Ilmselt siis Vabariigi valitsus...?

BJ Forever

Anna Õhku

Prõuvva naudib muuzikat

Otsing sellest blogist