Aga telgi taga neab unustatud karutaltsutaja üha kasvavat Eelarvamuste kuhja, mis paneb ta ühte patta nende venivillemite ja toladega, kellele ta ise iga päev epistleid peab. Jah, millal tema viimati härra tsirkusedirektorit nägi - ei teagi õieti. Küll on siia vahel ära eksinud igasugu muid tegelasi, endisi linnapeasid, teatrimehi ja ajaloolasi, kellele ka telgitagused korda lähevad. Mõned neist astuvad tihti läbi pigem karutaltsutaja väikesest kontorist, kus ta oma mesikäppadele maitsvaid moosipirukaid küpsetab ja tsirkuses toimuvat kõrvalt jälgib. Ega karud tsirkusedirektori pilli järgi tantsigi, tema silmis jäävad nad ikka ohtlikeks metsloomadeks, kellest kunagi õieti elulooma ei saa. Ja väljaspool karutaltsutaja aedikut ongi nad sellised.
Aga tegelikult .... "Ma-Olen-Nad-Kõik-Ära-Taltsutanud-Nagu-Karud!" - Jaanika, kellele Balti Jaama mustlased enam tulevikku ennustama ei tüki, sest et Avinurme vanaema talle endale niigi törtsu mustlasverd on pärandanud, hoolitseb karmikäeliselt ka mörisevate "bumptšide" ja noorte tolkamite eest, kes teisi ükskõikseks jätavad. Ole kuss ja käitu kenasti, kui pirukat tahad. Ümber tšeburekikohviku töllerdavad muidumehed ütlevad Jaanikale tere nagu kord ja kohus. Alandlikult, viisakalt. Ei ole siin nalja, miski ei õpeta inimese moodi käitumist paremini kui saada ainsast ööpäev läbi avatud soojast kohast Jaamas välja visatud. Enamik ei ülbitse, kuigi see kotivanakeste paar pidavat olema nagu tarakanid - oled korra aidanud ja enam lahti ei saa. Nõuavad oma õigust ja on kibedust täis. Miks nad selle asemel seal üleval, Vip-looži juures ei jõlgu? Sest seal ei taheta neid jällegi ei näha ega aidata. Ei saada hakkama. Ei juleta karude poole vaadatagi, taltsutamisest rääkimata.
Jaanika on kümne aasta jooksul näinud ja tuttavaks saanud paljude inimestega nii Jaama ümbrusest kui kaugemalt. Noh, mis lood siin ikka - tänavalt ning halbadest peredest lapsed, kes kohvikust ikka vahel pirukaid saanud, on vahepeal suureks kasvanud, kes pätiks ja kes korralikuks inimeseks, ega seda ei saa kõrvalseisja eriti mõjutada. Sina lihtsalt näed kõike pealt... Jaam räägiks justkui aga aastakümneid sama lugu - ega siin suurt midagi ei muutu. "Balti Jaamas aeg seisabki", ütleb Jaanika, nagu poleks möödunud 33 aastat ajast, kui ta seitsmesena trollipeatusest Salme kultuurikeskusse (tollal Tombi Kultuuripalee) tantsutrenni läks. Aga sellest hoolimata, et kõik seisab justkui paigal, on elu siin ümberringi huvitav ja vaheldusrikas! Noh, kunagi oli siinsamas Balti jaama puhvet ja seejärel jube õllekas. Praegu liigub palju noori hilisel ajal Balti Jaama kandis ringi ja ilma selliste paikadeta, kus valvsad vanemad inimesed neid jälgivad, oleks ikka päris ohtlik. Istume tšeburekikohviku pisikeses kontoris nagu vanad tuttavad ja Jaanika muudkui räägib, palumatagi - nojah, ma olen siin juba pea sama kaua jõlkunud kui mõni Jaanika taltsutatud "karupoeg". Eh, eh - ei tea, kas oleks mindki kord hulkumise pärast oodanud õiglane moraalijutlus ja rasvapirukas? ... Pole vastu, moraalijutlused kuluvad elus ka ette ära, enne kui päris hukka lähen. Igatahes palju rohkem, kui naiivsete võõraste heatahtlikkus ja mõtlematu heldus eluheidikute suhtes, kes bussipiletiks annetatud kroonide eest nurga pealt "tsitruselist" ostavad...ja mitte seda vitamiinirikast kevadväsimuse peletajat. Kes ei tea midagi, see ärgu arvaku et ta OSKAB aidata. Ümbruskonda ja taustsüsteemi peab ka tundma. Need on ühekordsed halemeelsed, kes tulevad ja lähevad, aga keda sugugi ei tulda ukse vahelt otsima: "Mne Jaanika nada! Jaanika nada, Jaanika nada!" nagu ka meie vestluse ajal nina kontorisse pistnud poiss, kes üritas võltsravimeid müütada. Ei, tänan, mine ära, mis ma sulle alati olen öelnud? Mine tee tööd! Ja sutsaka-ori kobib sama targalt välja tagasi. 
Ei tea kas selle koha "ümberkujundamisel" on väga mõtet? Mõtlen konkreetselt seda kohvikut. See on "ehe" Baltijaam, ehtne "elämä", Laiffi. Kellele nostalgia, kellele eksootika, kellel džungel ja kellele lihtsalt töökoht. Töökoht, kus sa pead teiste eest hoolitsema, olgu nad sulle võõrad või tuttavad. Jaanikat kuulates ei tundu ka mulle Balti Jaamas miski kole, räpane, rõve... Jah, ega rasvahaisu tõttu kardinaid siin akna ette ei riputaks, need viska või iga nädal minema; aga siin on kõik tublid ja korralikud ja puhtad inimesed. Ma ei saa aru, miks meie rahvustsirkuses lavataguseid töölisi häbenetakse? Kui keegi Balti Jaama inimestest tuleks tsirkusedirektorile Toompeal vastu, teatrirõivad seljas ja lilled pihus, kas ta teeks vahet, kumb on tema külaline ja kumb see "kole, keda ärge vaadake"?See selleks. Kõik pirukad, muide, tehakse ise ja kohapeal valmis, pole mingit tundmatut päritolu sisuga poolelusat käkki, mille te võite pigem mõnest kesklinna poest saada. Ananassi - kohupiimakook paistis väga kena.
Ümbrusest on talvemustus ära voolanud. Ei mingit laga - kui just kesklinnast peolt tulevad noored kohviku ette oma hamburgeripaberied ja longeropurke ei loobi. Kõigel on silm peal, isegi kunstnikel :-)) Tundub peaaegu, et võiks karudega käppa suruda, täitsa julge on olla! Ei tea, kas saaksin sellise vägitükiga rahvustsirkuses oma numbri?
Jaanika, tõsiselt, löö end 30. aprilliks üles ja ma olen kindel et mõni aktsioonis osalev fotohuviline teeb Sinust väga-väga hea portree. Tegelikult oleks lahe, kui kõigist kohviku töötajatest oleksid sealsamas seina peal suured naeratavad portreefotod nagu teatris näitlejate omad välja pannakse, teate ju. Või ÜLDSE kogu Balti Jaama rahvast. Nimed all kuldse sildi peal.
***
Vaatasin sinised lindid Schnelli pargis puude küljes ka üle. Üks topsivend söötis põõsas parte jumala rahulikult ja süvenenult. Seda ta muidugi ei märganud oma õndsas tegevuses, et part vaikselt lõhki minema hakkas. Naerukajakas mängis autokatusel parkimiskontrolöri ja tunnelikatusest avastasin veel ühe tagurpidi naeratuse!
***
ja siis vaadake ikka neid seinu. No mis te nende peal eksponeeriks?
Ilgelt pikk koridor ju. Sein mõlemas küljes. ... Ma saaks kõik oma valmistatud 340 paari kindaid välja panna.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar