anonüümne saadetis suvest

BJ Forever

Tunnel, jah, see tunnel!

"Aga see Balti jaama tunnel on ju niiske ja külm ja räpane, " öeldakse mulle 8. korda. Ja ometi olen ma äsja rääkinud VABADUSE VÄLJAKU tunnelist. See meie projekt on vist tõesõna segadusttekitav - Balti jaam, Vabaduse väljak, siis patran midagi Moskva rongist ja Ostukeskusest... igal juhul peamine kuulmisaps tekib just selle tunneliga...
Lähen ma siis täna läbi BALTI JAAMA tunneli ja vaatan NOID seinu ja mõtlen: kui see tunnel korda teha, saaks siia samuti tekitada vinge galerii. Nagunii öeldakse, et ei ole mõtet. Aga miks ei ole? Miks peaks Balti jaama ümbrus ja tunnel igavesti räpaseks ja lõnguseid täis kohaks jääma? Ainult tahtmisest jääb puudu, muust ei millestki. Kui Jaam oleks jaam, üleni, ja elaks TÄIEGA jaama elu, siis poleks vaja muret tunda ebakultuurse keskkonna pärast, see kaoks iseenesest. Siis, jumala eest, võib tunnelis hoida kasvõi Tartu rahulepingu koopiat rahumeeli.
Londoni ja ka Helsingi ja veel mitmetes maailma metroodes  on näiteks väga palju kunsti. Selle järgi isegi tuntakse Kohti - mis peatuses midagi näha võid. Balti Jaama tunnelisse annaks tekitada näiteks mitmete ekraanidega virtuaalne galerii, kus iga kanal edastaks pilti kusagilt Tallinna linnast. Nt mis toimub praegu Tammsaare pargis, mis toimub Rotermannis, mis Viru tänaval jne. NOO JAA ma tean: lõhutakse ääära, ei hakka tööööle blää blää blää. No ei julge üldse mõtlemagi hakata! Pessimism! Spliin! Ebausk! Jätke endale see negativism. Mina mõtlen IKKAGI, et mis oleks, kui....
Või kuna Tunnel ühendab Jaama ehk Väravat ja Toompead [ehk Valitsuse asukohta ehk sümboolselt Riiki] siis võiks tunnelis eksponeerida tõesti Eesti Vabariigi oluliste dokumentide ja ajalooliste hetkede jäädvustuste plakatimõõdus koopiaid. Põhiseaduse näitus. Või riigimeeste pildid mitteametlikul hetkel (nt suplemas või perega piknikul). Noh, teate, paraadportreed oleks nagu mingi Põhja Korea või nii.
Oleks tore teid veel oma absurdsete mõtetega jahmatada, aga koolitööd kutsuvad.
Head fantaasiat. Kohtume siis neljapäeval, 1. aprillil!

Väike selgitus:

 MA EI OLE PROFESSIONAALNE FOTOGRAAF!!! Paparazzi kah mitte. Foto on minu jaoks dokument Ajast ja Hetkest. Meil on muidu ainult varjatud mälu kellegi isiklikus varasalves, ning elu ja keskkond, mis meie ümber kogu aeg muutub, hajub ära nähtamatuks, sest me ei vaevu nähtud hetki eriti jagama. Selle projekti mõte pole teha fotokunsti vaid elada kaasa ühe  Koha saatusele. 

Väike Roheline püüdis suvel vagunisaatjaid

 

Tallinn-Valga rong 6. märtsil kell 6:23.

Joonistused kontrolöridest

No väga sarnased ei ole, mul polnud kuigi palju aega. Naine oli palju väljendusrikkam, tal olid väga ilusad juuksed; meesterahvas oli veel rohkem Gustav Ernesaksa moodi ja nende vormiriietust polnud mul ka aega lõpuni joonistada. Aga need on siis kontrolörid, kes mulle -Piip-piip!- rongi uksed avasid nagu Raudteejaama kunnid kunagi.

Ja siin on nende ähvardavad tööriistad:

Värisege, lihavõttejänesed.  

Kuhu küll kõik plaanid jäid?

Balti Jaama turust saab ajalugu
Balti jaama turu lõpu algus on käes
Turg ja salajane linn
   http://www.pealinn.ee/failid/pdf/release_74_est.pdf - lk 6

Kunagi oli plaan kujundada sinna mingi suur pudiust üle- ja läbikäidav puhkeala ja jalakäijate paradiis.
Huvitav..... mis ajal täpselt need plaanid kalevi alla lükati....

No-Comment- klõpsakaid.

 HEAD reisi.

Isegi Copyright - sümbol on grafiti-vandaalidele tuttav. Või tähendab C antud juhul Complete Crap? Copycat Creation? Certainly Cheap Combo?...

Lendurijakiga rööbastele. Varjuteater. Mis sõnumeid nad vahetavad? Kas varjudel on kergemad kotid? Varjud saadavad inimesi rongi peale.

Tüdruk ja notsu. Ja vist vanaema ka.

No küll tahaks teada mis seal pakis ometi on. Äkki Vanemuise kannel?

A muide Moskva rongi perroonilt ongi ikka kõige etem vaade Toompeale. Üldse, Balti Jaama juures on mitu linna parimat Toompea-Vaadet. Nood postkaardi omad sellised. Welcome to Tallinn, jne.

Kas pimedatel on sellist mõistet nagu "kole"? Et Balti jaam = räpane, kole jne? Võibolla haisu mõttes küll. Aga muidu... ja koertel ka pole sellist mõistet nagu kole. Vaid meie reakodanikud laseme sel oma närvid püsti ajada.

NEED rongid on sõbralikud. Lehvitada on kerge. Kalli-Kalli on teemoonaks, millest jätkub tagasijõudmiseni. Saab ilma ka, ainult läbi akna vaadates, kui oled eestlane. Täna on tavaline päev. Tavalised reisijad. Nad sõidavad, neid ei VIIDA. Meie igapäeva kuuluvad sellised igavad ja harilikud hüvastijätud, ja see on ju suurepärane. Nii suurepärane, et poe kasvõi rongi alt läbi....

Kuulutan välja kaastööliste nädala!

Teie kord, mina teen väikse pausi (peale tänast; täna lähen veel Moskva rongi saatma korraks). Äkki tuleb veel mõni rooside ja õhupallidega või millegi muu põnevaga. Aga siis hakkan tõsiselt näitust ette valmistama ja mul pole aega vahepeal Balti Jaamas käia, nii et käige teie ja saatke pildid blogisse.
1. aprill on ka plaanis minna, siis võiks midagi vahvat tõesti välja mõelda.

Kaablivargad keerasid käkki.

"No nüüd kadus see rong ÜLTSE ära! Mai näe änam ÜLTSEMITTE midagi!" Hüüatab tädike perroonil, kui Paldiski rongi saabumisaeg posti pealt kustub. Seepeale pühib ta, muide, oma prille, justkui ilmuks rong ja tekst pärast seda nõiaväel nähtavale. Kõrval ootavad Kullo loodusringi lapsed, suured kotid kelkude peal, endiselt küüti Aegviitu. Õpetajad ei lähe aga liialt ähmi, kuigi lastel jaamas õieti kuskil istudagi ei ole. Enne just leidsin nad suures ootesaalis põrandal kükitamas. Täpselt samamoodi oli põrandal koha sisse võtnud Andres, kes kasutas ära tasuta WiFi pistikut rahvusvaheliste kassade nurga taga seinas.... Varem oli saali teises otsas mingi pisut mugavam WiFi koht olnud, isegi koos lauaga, aga nüüd enam mitte. Kohvikus on ehk, aga vist mitte tasuta. Igatahes on kummaline, et meie pealinna pearaudteejaamas on ootesaalis viibijatele vaid 2 pinki. Samas kasutab rongisõidu odavat ja ruumilahedat võimalust üha rohkem inimesi, eriti koole oma ekskursioonidel ja mitte ainult koolivaheajal. Vat kui kultuuripealinn tuleb, peaks ka jaamakultuur ja see, kuidas reisija end tunneb, olema tipp-topp. Muidugi võib üles Travelisse minna või midagi, aga jookse sa siis säält alla rongile, eks. Huvitav, et kasiinole ja Lombardile on ruumi, aga reisijate mugavusele mitte.
Vaatan fototapeedi taustal seisvat kelguvirna ja peale tuleb tahtmine ise ka kelgutama minna. Peaks tädil laskma Viljandist siia sõita koos sääl kuuri all seisva soomekaga, siduma õhupallid leeni külge ja laskma edasi-tagasi mööda perroone. Kui mugavust njet, võib vähemasti lõbus olla. Aga siis käiks ma jälle pinsioneerudele närvide peale. Küll ütleks taas mõni mutike, et kui ma pole SUURIMAST PÄEVALEHEST siis pole tal küll mõtet end korda teha ja pildistada lasta. Ma ju kõigest mingi tundmatu ninatark. Raha ei saa, kuulsaks ei saa, ja keda mingi kunstinäitus peaks üldse huvitama? Seal käivad  ju ainult need inimesed, kes PÄEVAGI OMA ELUS MIDAGI KASULIKKU EI OLE TEINUD. (!!!!!!!!!!!!!)
Või lausuks hapu näoga, inetuid kilepakke vedas puhvaikas vanamees, et ärgu ma kiusaku avalikus kohas vanu inimesi ja pole tal nagu põhjust ühtki mu lauset lõpuni kuulata. Mine minema ja ära riku mu päeva ära.
No teate. Teid ma oma kelgu peale küll ei võta, kui pätid jälle Elektriraudtee kaablid ära varastavad. Lugesin küll toda uudist lehes, aga mul ei tulnud see meelde enne, kui loodusringi lapsed juba üle tunni olid oma sõiduvahendit oodanud. Diiselrongiga said inimesed küll kohale, kohati isegi Jõhvist.

Sellepärast mutikesed perroonil ei NÄINUDKIMITTE MIDAGI  noh sest ...juhe oli puudu.

OFF TOPIC: mõtlesin et 1. aprillil võiks pulli teha ja vahetada tšeburekikohviku menüü salaja ümber. Samasugune paber, sarnane kiri, aga paneks kirja midagi totaalselt napakat. Tšeburaškad tšeburekkide asemel... Paskaagid moosiga. Kompostrisupp. Kaugsõidukohvi. Ainult kuda ma selle ümber saaks vahetatud? Mul on mingit kaasosalist vaja.

Seda mäletate?

Väike parkimiskorralduse rikkumine....

Die Hard with a vengeance tuleb meelde, eksju.

Roosid ja õhupallid, djadjuška!

ja-jah, täitsa nagu lavastatud, aga päriselt: Moskva rongi vastas käiaksegi suurte punaste rooside ja värviliste õhupallide ja poole suguvõsaga. Ja mõelge, kui mõnus on saabuda, kui sind niimoodi vastu võetakse, hoolimata sellest, et ümberringi on mudaväljad, näriv niiskus ja igasuguste ergutusvahendite mõju neutraliseeriv hallus. Vaene Ants koristab puhta üksipäini, poleks mu varbad nii külmakartlikud hakkaks appi. Ent juba tuleb Moskva rong oma 13 vaguniga. Raudteetöölistel on omad kokkusaamised. Äkki peavad niimoodi koosolekut?

"Djaaaaadjuška!!!" hüüatab noor neiu. Lähvad Tallinna suunas, teineteise ümbert hoides. Soem. Kõigepealt lähevad torti ostma. No kohe, suure, suure tordi ostavad, kuigi neiu ütleb et söövad seda "tvoim" - kahekesi.

Rooside kinkimist ma pildile ei saanud, kuna perekond lubati rongi. No ei jõudnud lihtsalt oodata. Välja tullakse juba kõik koos. Ja suurlinnast tuuakse kingituseks nii suuri mänguasju, mis ei mahuks ühegi eesti kaubamaja uksest sissegi.

Tahan ka roose ja õhupalle, kuigi tegelikult roosid lõikelilledena mulle ei meeldi. Aga rongi pealt ...vat kui ma ise Moskva rongi pealt tuleks, tahaks justnimelt suuri punaseid roose ja õhupalle. Eeestlased, nagu seda teemat kommenteeriti Facebook´is, tavatsevad lilli ja õhupalle viia ainult olümpiavõitjatele...ei, tegelikult ikka ainult lilli ja vahel mõni häguse kvaliteediga raamitud foto tollest sportlasest endast mõnel piinlikul hetkel.

Vene saatkonna auto passis ka perroonil. Ei olnud neil ühtegi lilleõit ega kingitust kaasas. Keegi topiti poolsalaja autosse ja võeti paigalt. Sibulapirukatki ei tohi diplomaat, kurat, kaasa osta. On alles elu.

Tegelt võiks Kiievi või Minski rongi uuesti käima panna. Saaksid mõned vanad inimesed üksteist näost näkku näha enne kui sussid taeva poole viskavad ja saaks mina näha neid linnu kuhu papsi-mampsi omal ajal üliõpilasekskursioonide raames pea sundkorras viidi. Moskvat olen näinud juba. Aga neist linnadest on odavalt Eestisse pääsemine peaaegu võimatu! Ole aga "miljuneer!" ja telli eralennuk. Huvi on suur..... eriti ukrainlased tahaks Eestit sagedamini külastada, aga võimalused siia saada on napid, tülikad ja kallid. Muidu ehk täituks mu unistus, et tuleks mõni ukraina puu-laki-maali meister ja õpetaks mu eksklusiivseid lusikaid maalima spetsiaalse värvikinnitustehnikaga. Jeerum, ma viiks sada roosi siuksele inimesele. Ausalt. Kasvõi varahommikul kell 5.

"retušeerimata"

On nagu on. Just niisamuti, kui üks pealkirjavariantidest Rocca Al Mare Kooli 10. sünnipäeva puhul välja antud raamatule, kuigi see käiku ei läinud. Käisin nimelt seal raamatuesitlusel ja tulin siis otse Balti Jaama Moskva rongi ära saatma.

Yi-Fu Tuani raamatust Space and Place võib lugeda, et üks inimene või seltskond võib olla konkreetse koha asemel teisele inimesele Paigaks, mis tekitab Kohalolu, Paikaloksumise tunde. Sadam, miks ka mitte raudteejaam. Paik pole mitte linn, kuhu sa saabud, vaid inimesed ja asjad, mis linnale sinu jaoks tähenduse annavad.

Seda võib märgata Rocca Al Mare Koolis, kus kõik on üksteisele Paigaks ja Kohaks, milles end kindlalt tunda. Ja siis meil Mõned Ivanovid, kes terve perega Lehva-Lehva käivad tegemas. Nikita? Oksana ja Karina. Ja neid kes lehvitavad vanaemale ja kelle vanaema läbi Moskva saab Paiga tähenduse, mida tal muidu ehk polekski, sest nemad elavad ju Eestis.... kauge võõras koht omandab tähenduse ainult seeläbi et Keegi on seal. Kui sul mingi kohaga isiklikku seost ei ole, on see Mittekoht... 

 Ega tavalistel rongidel niimoodi väga saatmas ja vastas ei käida. Ikka mida kaugemale minejad / kaugelt tulijad, seda rohkem on rongi ümber neid, kes ise ei tule ega lähe. Need, keda ei saadeta ega käida vastas, lähevalt lihtsalt Linnast või Jaamast ja tulevad Rongi pealt, need, kellele vastu tullakse, jõuavad Kohe Koju ehk Omade Juurde.

Ja siis on need, kellele Paik on kõik, kust nad läbi sõidavad, nende töö ongi Saabumine ja Lahkumine. Näiteks rongijuht Priit, väga muretu olekuga vennike; ning rongijuhi abi Andres Sild, suuuuuuuur mees, kes läks eesti suurima röstsaiaga nagu mammut läbi sulavee ja suutis mul ikka esialgu silmist kaduda. Temale on Paik see töö, sest 8 aastat õpetajaametit nähtavasti polnud päris see, mis temale mõeldud. Ei loksunud paika, ei jõudnud kohale, ei saabunud sihtpiunkti. Õppimine Pedas jäi ka pooleli ja... Tartus ja...

Ma mõtlen, et see, mis Andres rääkis, et kuidas rongid ei pääse sodimisest ja "tätokatest", noh, grafitist, et kas see annab märku justkui neil sodijatel oleks ka Oma Paigast puudu? Nad võibolla kompenseerivad millegile oma Märgi jätmisega oma Mittekuulumist. Et märgistada rong mingiks Paigaks, jätta meelde see teadmine, et Ma Olin Seal, MINA tegin nii, teatud mõttes on see siis tema rong. Kuskil on rong, mis kannab minu kirja. Kuskil on MINGI Paik, millel on minu endaga seotud tähendus. Sama mis liivakivikaljusse nimede kraapimine ja purskkaevudesse müntide loopimine ja et kui lähed kuskilt läbi siis teed pilti. Balti jaamas keegi eriti ei pildista, siin on tore, aga kole ka. Keskkonna mõttes on ikka tegelikult väga väga kole ja rõve ja mitte ei kutsu tähistama Enda Paigaks. Kas keegi üldse tahab seda meelde jätta? Mõelge natuke. Võiks ju ilusam olla, kui Kultuuripealinnaks saame.
Muide, pole lihtne roppusi maha pesta. Ei saagi, kas teate. Andres ütles, et kui rong ära soditakse, tuleb tervelt vagunilt värv üleni maha võtta ja uuesti üle värvida, ja seda väga tihti ei tehta. Seepärast sõidavadki rongid tätokatega ringi. Peaks siis ehk hoopis hanke korraldama ja rongidele  Tallinn 2011 grafitid orgunnima, ah? Vot idee! ....Phhhf, aga noh, pärast kultuuripealinna aastat tuleks ikkagi terve rong üle värvida.... Ja tegelikult ei ole rongi nr 2011 ka olemas, sest esimesed 3 numbrit on rongi seerianumber ja viimane on vaguni number.  Moskva rong on teistmoodi, sel on turske vedur, ja iga narr seda juhtida ei tohi, umbes nagu on erinevad load bussi-, veoki- ja taksikuskile on ka erinevad ametiastmed rongi ja veduri-rongijuhtidele.

Moskva rongi vagunisaatja rääkis mulle seda, et tööpäev on üle 24 tunni pikk, terve vaguni peale on vaid üks saatja ning tema töö hulka kuulub kõigi dokumentide kontroll, nimekirjade ülelugemine ja ka koristamine ja esmaabi ja mis kõik veel. Ja kui kellegil koduigatsus peale tuleb tee peal, tuleb olla Paigaks ja õlg alla panna. No mis teha. Ja siis on vaja teekonna kestel ka dokumente kontrollida, sest muidu võib mingi kontvõõras teise nime all edasi sõita. Pildistada ma teda muidugi ei või, aga ühe vinge atribuudi sain küll peale, see on siuke suur võimas ...ma ei saa öelda taskulamp, prože ka mitte, no siuke valgusti on.

Ja siis on need, kes on mõnes kohas, nagu Balti Jaam, ja see ei ole neile Paik. Nagu Anna Õhku. Ma sain temalt täna roppude sõnadega sõimata. Et ma ei tea, mis on tegelik elu. Et ma ei tea inimeste kannatusi. Et ma olen noor, kullake. Ta räägib mulle, kullake, et see on sulitegu, pildistada inimesi, kel elus halvasti läinud, kui see neist ka välja ei paista, kullake. Jah, kullake, ma tean et nii ei tohi, aga paraku pole see inimestele otsaette kirjutatud, mis neid vaevab. Et mingi ajakirjanik olla pildistanud teda ja ta sattunud ajalehte, ja tema peab seda alandamiseks, kullake. Ei, mul puudub taoline huvi ja ma ei ürita kellegile vett peale tõmmata.

Anna Õhku on ka kodutu, nagu Lydiagi. Aga Lydiale on Balti Jaam Paik. Siin on inimesi, kes teda ootavad ja keda tema ootab (mind ka, mõnikord). Siin on näiteks tuvid, keda ta söödab. Anna Õhku ei sööda tuvisidki. Käib ja tülitab perroonilseisjaid, kuid ei lähe tema neile korda ega nemad tegelikult talle.

Järsku saab üks inimene teisele olla ka Anti-Paik, mis ometigi annab võimaluse end Kuhugi ja Millegi suhtes paigutada, omada Kohta. Näiteks kui  keegi sind ei salli või sinu peale solvub, olles sinust teadlik, tunnistades sinu olemasolu tema maailmas, ent positsioneerides iseennast väljaspoole selles Mis Oled Sina ja Mida Sa Teed ja Mõtled. Ka antipaik on mingi paik. See pole vähemasti teadmatus, tühjuses hõljumine.

Oma lilla kostüümiga on Anna Õhku Balti Jaamas nagu mingisugune värviline silt või logo. "Sa oled närvis, kullake!" No ei ole närvis, mul on lihtsalt sokid märjad ja varbad jääs. Ma olen ka hommikul kella seitsmest alates õues olnud ja ma natuke justkui aiman, mis tähendab kodutus või hirm Paigatuks jääda. Ma olen paljudest kohtadest ära läinud, nii et keegi pole lehvitanud. Aga minu jaoks on ühtviisi Paik nii Balti Jaam, Kopli Tramm kui kodupeatus kui tänavanurk kui koridor kui korteriuks, samuti on igaüks isemoodi Paik ka arvuti ja kummut ja tool. Ma tean et nad On, kui ma ka olen alatasa hoopis kuskil mujal. Anna Õhku seisab enamasti ühe ja sama koha peal tunnelisuus, aga see ei tähenda, et tal oleks Paik.

Mingi reklaamifirma on aga trammis, mille peale ma Balti Jaama peatusest kell 18: 35 satun, märgistanud kõik toolid Milka logodega sama värvi lillal kangal kui Anna Õhku kombekas. Minu meelest on see sama kole kui oskamatud grafitid rongi külgedel. Hullem veel. See tramm ei lähe ju reklaamifirmale ega Milka šokolaadi tootjale üldse korda, viimane ei teagi võibolla, et selline tramm Tallinnas sõidab, et ta läheb läbi Balti Jaamast, ta ei mõtle trammile kui Paigale. Ta märgistab hoopis meid. Püüab leida inimesi, kelle südames leiduks hell koht šokolaadile. Aga ta teeb seda nii labasel kombel, et minul küll Milka šokolaadi järgi isu ei teki.  No hea küll. On nagu on.

Koduuksel tuleb mees, kes ka Moskva rongi saatmas oli, minu ees sisse. Ahjaa, see ju meie alumine naaber. Tema Paik, ta naine, on nüüd kodunt ära. Võibolla kujutleb naaber siiasamma meie majja terve Moskva linna, kogu rongi teekonna ja kõik linnad, kus on peatused ja kõik, kes tulevad peale ja lähevad maha, sellal kui naine rongis sõidab ja Kusagil On ja ainult sellele mõeldes on ka kodu Paik.

Homme siis 8:27 saabuva Moskva rongi vastu, et vaadata peale lahkumiste ja aidaade ka saabumisi ja taaskohtumisi.

P.S. kes seda Milkat Eestis levitab, hakaku nüüd sponsoriks mulle.