... ja aeg jäi seisma

Juba kolmas tiir ümber jaama. Tagasi turule. Trammipeatus... uuesti perroon. Viimases hädas ruttan pakihoidu ja küsin tuttavalt daamilt, ega keegi sinna telefoni toonud ei ole?.... Kadunud mis kadunud. Ma ei või seda uskuda. Kuid [pakihoiutädi, kelle nime ma, piinlik tunnistada, siiamaani meelde pole suutnud jätta] valib oma telefoniga minu numbri ja ütleb. "heliseb. Otsi!" Ja no ma siis jooksen veel ühe tiiru ümber jaamahoone- paanika-Jaanika. Kuid tagasi pakihoidu jõudes on asi juba lahendatud. Jaama turg, putka nr. 67, kust ma just patsikumme olin ostnud. Oh aeg küll. Täielik ime.
Kogu selle jama kestel ei osanud ma arvata õiget kellaaega. Tulin hommikul ca 10 ajal, pildistasin natuke ja käisin turul ja siis tahtsingi telefonist kella vaadata ja see oli kadunud. Jaama suur kell oli ilmselt juba eelmisel päeval kell kolm seisma jäänud. Miki-Hiirel olid patareid tühjad. Jehoovatunnistaja-tädile oli "aeg lõpmatu ning piiritu ja kes teab, kuhu tuuled meid viivad..." Sellest on jah nüüd palju kasu. Üks nokamütsiga rulapoiss...telefoniaku tühi. Vanadaam korviga - kell kodus. Mis nali see on, kõik aeg on seisma jäänud.

Mis puutub nägudesse-naeratustesse, siis löödi mulle täna jälle mõned piltlikult öeldes keelusildid nö. vastu vahtimist. Terve raudtee on keelusilte täis. Ära kõnni, ära mängi, ära sisene, ära välju, ära räägi telefoniga, suitseta, ära sõida jalgrattaga, ära, ära ära. Eelkõige: ära pildista. No miks siis? Mulle ei meeldi, kui midagi ilma põhjenduseta ära keelatakse.

Kuid kas ma ei öelnud, et järjekindlus viib sihile? Mõned "Ei Tohi!" kleebised võin igatahes maha tõmmata. näiteks Valentina. WC valvur (seal on dušš ka). Ma läksin siiski uuesti küsima luba pitli teha. Algul ta jälle ei tahtnud. Aga ma ei andnud nii kergesti järele ja mainisin ka, et tema sõbrannast pakihoius olen juba ülesvõtte saanud. "Neuželi!!??" ja Valentina tormas järele uurima, kas selline hullumeelne väide ka paika peab, ning saigi kinnituse... Lõpuks jäi ta nõusse, kuigi, nii nagu vene rahvusest rongijuht Tartu liini peal, väitis ta end "üldse mitte fotogeeniline olevat!" Pagan võtaks, mis see asjasse puutub, ma ei korralda mingit missivõistlust! Miks püüavad inimesed iseennast eitada ja ära peita, miks nad häbenevad olla sellised nagu on? Mis viga on isikupäral ja lihvimatusel, kes on nõudnud, et oleksite oma tegemiste ja mõtlemistega ühiskonnaelust ja avalikkusest välja retuš€eritud? Noh, Valentina tahtsis ikka päris "poseerida". Mina siis arvasin, et ta vahest võiks lehte lugeda. "Oi, ei, ei ei! Mina teen KOGU AEG tööd! Mis siis kui ülemus näeb? Lehte ma ametlikult ei loe!" Ja asus kassaaparaati taguma nii et silme eest must. assaa-ijah!
Valentina teeb jaamas tööd, sest kodus ta "kuivaks ära". Ta tahab suhelda, näha erinevaid inimesi. Turismihooajal käib siin väga palju rahvast. Paljud Moskva rongilt tulijad, üleni tolmused ja higised, on duššivõimaluse pärast vägagi õnnelikud. Kes teab, mis maailmajagude tolm on siit kanalisatsiooni voolanud. Mis eesti muld ja eesti süda. Pool Kagu-Aasiat on meie pealinna ammu jalgadega kokku tassitud.
Mul on tõesti jaamas sõpru. Muidu oleks minu vaene eesti süda täna hommikupoolikult küll ehmatusest seisma jäänud. Näete, kui oluline on omada tutvusi.