Ilmselt on mul juba tekkinud väikest viisi sõltuvus Jaama suhtes ning ikkagi läksin. Jalgsi. Pelgurannast. Iga sammuga nühkis päike end pilvede vahelt tugevamini paistma ning Jaama jõudes oli see nii hele, et kordasin peaaegu oma II klassi õnnetust raudpostiga.
Esimesena jäi seekord silma rong, mis eestpool PEAA-AAEGU naeratusega kaunistet. Noh, ütleme, sellise Mona Lisa omaga? Klooga rong oli jälle sellise... herilase naeratusega. Kes on passiivselt õelas tujus.
Keegi toppis oma tütrele leivajuuretist kotti, ise seletades, et pangu too see külmikusse, kuna soojaga hakkab ta kasvama. Tütar? Juuretis? Külmkapp?
Mustlased ostsid narkomaanidelt teksased.
Sõjaväepolitsei vestles jänkupoisi-kõrvaklappidega vene tüdrukuga. Ei tea, mis nad rääkisid...
Katuseaukude servas poseerisid kristalselt läbipaistvad, üldse mitte kurjakuulutavad pisikesed jääpurikapojud. Nagu rida laadapeni hambaid... varnas...
Käisin ütlesin pakihoiutädile tere. Lihtsalt. Tuttav nägu. Julgem. Ordenit polnud ta loomulikult jõudnud veel otsida. Tööpäevad on juuuuu-be pikad. 12 tundi.
Ants läks Viljandi rongi peale. Võibolla, et sõidab aga ainult Tallinn-Väiksesse. Mine võta kinni. Rongijuhi abi nimi on Härm. Rongijuht pildile ei taha. Ent abi on ka abist, meelehärmi ma ei tunne.
Mõned lustakas tujus poisid jõlkusid tagaussõ viiren. Oih, Eelarvamus surus end vägisi mu mütsiserva alla. Et noh.. miks üks neist kardab kaamerat ja... Koplist ja... noh. Teate ju. Aga kohe andsin endale mõttes tappa. Mis mõtted need siuksed on? Häbi-häbi.
Aga minul...oli täna habemike päev.
Caleb õpib EKA-s animatsiooni. Nimi on piiblist (on see ikka väikse peega? ehh ehh ee...). Vanemad panid... tundub et ta on juut ehk? Caleb on New Yorgist pärit. Eksperimentaalgaleriid ta juba telkust nägi. Kevadel ehk näeb publikum ka uusimaid animatsiooniosakonna töid... kusagil... aga Kinomaja on siis vist kinni juba? Võibolla Kumus siis. Igatahes, ma tahan küll näha, misuksi multikaid Caleb teeb. Hoian kõrvad kikkis.
Ei ole Priit Pärn. Sven on. Habe on. Raplaston. Seda ma ei tea, kus ta onn on. Aga peaasi ju, et habe on. Onju?
Röökiv vedur. No mis sa ikka hing teed nende peaaegu-enesetapjatega, kel nii tuline rutt turule nuustikute ja supipottide järgi, et nosu eest üle rööbaste kalpsavad. Nagu kevadised mullikad! Mõlgivad veel veduri ää.
"Pai piltnikupreili, palun pane pildi pealkirjaks: päikesepaistelisel päeval patseerib punase parraga postimees Peeter paksu postikotiga piki perrooni postipakkide peahoone poole puiesteel, palged päevatööst punetamas."
Nii, ja siis tulen mina kodu, klõpsan telku lahti, ja tuleb eesti esimene nukufilm. Peetrikese unenägu. Animatsiooni ajalugu. Einoh....väga sürr kokkusattumus.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar