Balti jaam, minu liikumiste sõlmpunkt.

Redfoxi märkus: järgneva jutu kirjutas mu ema Sirje.

Elasime Kalamajas. Töökoht oli järvel. 5 minuti tee oli Balti jaama, elektrirong väljus täpselt, sõitis 6 minutit
ja jaamast läksin 8 min. tööle. Hea ja mugav oli käia tööl. Kuupilet maksis 30 kopikat. Vahel ununes aga lõpp ära. Kontrolle käis harva, piletimüüjat elektrirongis ei olnud. Ükskord tulid kontrollid, teadsin hetkega, et mul lõppes ju nädal tagasi pilet. Jõudsid minuni. Ütlesin , et olin unustanud täiesti, et tehke mis tahate, mul tuli alles neid nähes meelde. Vaatasid mu vana piletit ja ütlesid vaid, et homme ikka ostku ma uus. Tipptunnil oli rong  puupüsti täis. Vahel  nägin rongis noorukest näitlejat Anu Lampi, alati ta tuupis mingit teksti. Rongid ei olnud nii soojad ja puhtad, kui praegu, aga palju etemad, kui tollased diislisuitsused tibukollased linnabussid. Väikeses jaamahoones ( praegu kole turg) olid linnalähisliinide kassad, Eesti siseste liinide kassad ja haisvad WC-d.Siis oli seal Vene aja lõpul veel kabiin, kus sai ise end pildistada. Lae all lendasid ruumis varblased ja tuvid.  Suures jaamahoones  olid kaugliinide kassad ja palju igasugu rahvast kompsudega. Piletite sabad olid alati pikad.  Kalamajas elasin pikka aega ja Balti jaam oli, kustkaudu sai kesklinna.
Oli üks vanamammi, kes oli vana ja jalad ei kandnud hästi enam. Ta ütles ikka:" Läheks veel linna , aga maap
saa  säält tuhnellist läbi" Tunnel on praegugi kole, kuid siis oli veel koletam, põrandal voolas porine vesi ja laes ripnes mõni üksik lamp, või valitses päris pimedus.