Roosid ja õhupallid, djadjuška!

ja-jah, täitsa nagu lavastatud, aga päriselt: Moskva rongi vastas käiaksegi suurte punaste rooside ja värviliste õhupallide ja poole suguvõsaga. Ja mõelge, kui mõnus on saabuda, kui sind niimoodi vastu võetakse, hoolimata sellest, et ümberringi on mudaväljad, näriv niiskus ja igasuguste ergutusvahendite mõju neutraliseeriv hallus. Vaene Ants koristab puhta üksipäini, poleks mu varbad nii külmakartlikud hakkaks appi. Ent juba tuleb Moskva rong oma 13 vaguniga. Raudteetöölistel on omad kokkusaamised. Äkki peavad niimoodi koosolekut?

"Djaaaaadjuška!!!" hüüatab noor neiu. Lähvad Tallinna suunas, teineteise ümbert hoides. Soem. Kõigepealt lähevad torti ostma. No kohe, suure, suure tordi ostavad, kuigi neiu ütleb et söövad seda "tvoim" - kahekesi.

Rooside kinkimist ma pildile ei saanud, kuna perekond lubati rongi. No ei jõudnud lihtsalt oodata. Välja tullakse juba kõik koos. Ja suurlinnast tuuakse kingituseks nii suuri mänguasju, mis ei mahuks ühegi eesti kaubamaja uksest sissegi.

Tahan ka roose ja õhupalle, kuigi tegelikult roosid lõikelilledena mulle ei meeldi. Aga rongi pealt ...vat kui ma ise Moskva rongi pealt tuleks, tahaks justnimelt suuri punaseid roose ja õhupalle. Eeestlased, nagu seda teemat kommenteeriti Facebook´is, tavatsevad lilli ja õhupalle viia ainult olümpiavõitjatele...ei, tegelikult ikka ainult lilli ja vahel mõni häguse kvaliteediga raamitud foto tollest sportlasest endast mõnel piinlikul hetkel.

Vene saatkonna auto passis ka perroonil. Ei olnud neil ühtegi lilleõit ega kingitust kaasas. Keegi topiti poolsalaja autosse ja võeti paigalt. Sibulapirukatki ei tohi diplomaat, kurat, kaasa osta. On alles elu.

Tegelt võiks Kiievi või Minski rongi uuesti käima panna. Saaksid mõned vanad inimesed üksteist näost näkku näha enne kui sussid taeva poole viskavad ja saaks mina näha neid linnu kuhu papsi-mampsi omal ajal üliõpilasekskursioonide raames pea sundkorras viidi. Moskvat olen näinud juba. Aga neist linnadest on odavalt Eestisse pääsemine peaaegu võimatu! Ole aga "miljuneer!" ja telli eralennuk. Huvi on suur..... eriti ukrainlased tahaks Eestit sagedamini külastada, aga võimalused siia saada on napid, tülikad ja kallid. Muidu ehk täituks mu unistus, et tuleks mõni ukraina puu-laki-maali meister ja õpetaks mu eksklusiivseid lusikaid maalima spetsiaalse värvikinnitustehnikaga. Jeerum, ma viiks sada roosi siuksele inimesele. Ausalt. Kasvõi varahommikul kell 5.