"retušeerimata"

On nagu on. Just niisamuti, kui üks pealkirjavariantidest Rocca Al Mare Kooli 10. sünnipäeva puhul välja antud raamatule, kuigi see käiku ei läinud. Käisin nimelt seal raamatuesitlusel ja tulin siis otse Balti Jaama Moskva rongi ära saatma.

Yi-Fu Tuani raamatust Space and Place võib lugeda, et üks inimene või seltskond võib olla konkreetse koha asemel teisele inimesele Paigaks, mis tekitab Kohalolu, Paikaloksumise tunde. Sadam, miks ka mitte raudteejaam. Paik pole mitte linn, kuhu sa saabud, vaid inimesed ja asjad, mis linnale sinu jaoks tähenduse annavad.

Seda võib märgata Rocca Al Mare Koolis, kus kõik on üksteisele Paigaks ja Kohaks, milles end kindlalt tunda. Ja siis meil Mõned Ivanovid, kes terve perega Lehva-Lehva käivad tegemas. Nikita? Oksana ja Karina. Ja neid kes lehvitavad vanaemale ja kelle vanaema läbi Moskva saab Paiga tähenduse, mida tal muidu ehk polekski, sest nemad elavad ju Eestis.... kauge võõras koht omandab tähenduse ainult seeläbi et Keegi on seal. Kui sul mingi kohaga isiklikku seost ei ole, on see Mittekoht... 

 Ega tavalistel rongidel niimoodi väga saatmas ja vastas ei käida. Ikka mida kaugemale minejad / kaugelt tulijad, seda rohkem on rongi ümber neid, kes ise ei tule ega lähe. Need, keda ei saadeta ega käida vastas, lähevalt lihtsalt Linnast või Jaamast ja tulevad Rongi pealt, need, kellele vastu tullakse, jõuavad Kohe Koju ehk Omade Juurde.

Ja siis on need, kellele Paik on kõik, kust nad läbi sõidavad, nende töö ongi Saabumine ja Lahkumine. Näiteks rongijuht Priit, väga muretu olekuga vennike; ning rongijuhi abi Andres Sild, suuuuuuuur mees, kes läks eesti suurima röstsaiaga nagu mammut läbi sulavee ja suutis mul ikka esialgu silmist kaduda. Temale on Paik see töö, sest 8 aastat õpetajaametit nähtavasti polnud päris see, mis temale mõeldud. Ei loksunud paika, ei jõudnud kohale, ei saabunud sihtpiunkti. Õppimine Pedas jäi ka pooleli ja... Tartus ja...

Ma mõtlen, et see, mis Andres rääkis, et kuidas rongid ei pääse sodimisest ja "tätokatest", noh, grafitist, et kas see annab märku justkui neil sodijatel oleks ka Oma Paigast puudu? Nad võibolla kompenseerivad millegile oma Märgi jätmisega oma Mittekuulumist. Et märgistada rong mingiks Paigaks, jätta meelde see teadmine, et Ma Olin Seal, MINA tegin nii, teatud mõttes on see siis tema rong. Kuskil on rong, mis kannab minu kirja. Kuskil on MINGI Paik, millel on minu endaga seotud tähendus. Sama mis liivakivikaljusse nimede kraapimine ja purskkaevudesse müntide loopimine ja et kui lähed kuskilt läbi siis teed pilti. Balti jaamas keegi eriti ei pildista, siin on tore, aga kole ka. Keskkonna mõttes on ikka tegelikult väga väga kole ja rõve ja mitte ei kutsu tähistama Enda Paigaks. Kas keegi üldse tahab seda meelde jätta? Mõelge natuke. Võiks ju ilusam olla, kui Kultuuripealinnaks saame.
Muide, pole lihtne roppusi maha pesta. Ei saagi, kas teate. Andres ütles, et kui rong ära soditakse, tuleb tervelt vagunilt värv üleni maha võtta ja uuesti üle värvida, ja seda väga tihti ei tehta. Seepärast sõidavadki rongid tätokatega ringi. Peaks siis ehk hoopis hanke korraldama ja rongidele  Tallinn 2011 grafitid orgunnima, ah? Vot idee! ....Phhhf, aga noh, pärast kultuuripealinna aastat tuleks ikkagi terve rong üle värvida.... Ja tegelikult ei ole rongi nr 2011 ka olemas, sest esimesed 3 numbrit on rongi seerianumber ja viimane on vaguni number.  Moskva rong on teistmoodi, sel on turske vedur, ja iga narr seda juhtida ei tohi, umbes nagu on erinevad load bussi-, veoki- ja taksikuskile on ka erinevad ametiastmed rongi ja veduri-rongijuhtidele.

Moskva rongi vagunisaatja rääkis mulle seda, et tööpäev on üle 24 tunni pikk, terve vaguni peale on vaid üks saatja ning tema töö hulka kuulub kõigi dokumentide kontroll, nimekirjade ülelugemine ja ka koristamine ja esmaabi ja mis kõik veel. Ja kui kellegil koduigatsus peale tuleb tee peal, tuleb olla Paigaks ja õlg alla panna. No mis teha. Ja siis on vaja teekonna kestel ka dokumente kontrollida, sest muidu võib mingi kontvõõras teise nime all edasi sõita. Pildistada ma teda muidugi ei või, aga ühe vinge atribuudi sain küll peale, see on siuke suur võimas ...ma ei saa öelda taskulamp, prože ka mitte, no siuke valgusti on.

Ja siis on need, kes on mõnes kohas, nagu Balti Jaam, ja see ei ole neile Paik. Nagu Anna Õhku. Ma sain temalt täna roppude sõnadega sõimata. Et ma ei tea, mis on tegelik elu. Et ma ei tea inimeste kannatusi. Et ma olen noor, kullake. Ta räägib mulle, kullake, et see on sulitegu, pildistada inimesi, kel elus halvasti läinud, kui see neist ka välja ei paista, kullake. Jah, kullake, ma tean et nii ei tohi, aga paraku pole see inimestele otsaette kirjutatud, mis neid vaevab. Et mingi ajakirjanik olla pildistanud teda ja ta sattunud ajalehte, ja tema peab seda alandamiseks, kullake. Ei, mul puudub taoline huvi ja ma ei ürita kellegile vett peale tõmmata.

Anna Õhku on ka kodutu, nagu Lydiagi. Aga Lydiale on Balti Jaam Paik. Siin on inimesi, kes teda ootavad ja keda tema ootab (mind ka, mõnikord). Siin on näiteks tuvid, keda ta söödab. Anna Õhku ei sööda tuvisidki. Käib ja tülitab perroonilseisjaid, kuid ei lähe tema neile korda ega nemad tegelikult talle.

Järsku saab üks inimene teisele olla ka Anti-Paik, mis ometigi annab võimaluse end Kuhugi ja Millegi suhtes paigutada, omada Kohta. Näiteks kui  keegi sind ei salli või sinu peale solvub, olles sinust teadlik, tunnistades sinu olemasolu tema maailmas, ent positsioneerides iseennast väljaspoole selles Mis Oled Sina ja Mida Sa Teed ja Mõtled. Ka antipaik on mingi paik. See pole vähemasti teadmatus, tühjuses hõljumine.

Oma lilla kostüümiga on Anna Õhku Balti Jaamas nagu mingisugune värviline silt või logo. "Sa oled närvis, kullake!" No ei ole närvis, mul on lihtsalt sokid märjad ja varbad jääs. Ma olen ka hommikul kella seitsmest alates õues olnud ja ma natuke justkui aiman, mis tähendab kodutus või hirm Paigatuks jääda. Ma olen paljudest kohtadest ära läinud, nii et keegi pole lehvitanud. Aga minu jaoks on ühtviisi Paik nii Balti Jaam, Kopli Tramm kui kodupeatus kui tänavanurk kui koridor kui korteriuks, samuti on igaüks isemoodi Paik ka arvuti ja kummut ja tool. Ma tean et nad On, kui ma ka olen alatasa hoopis kuskil mujal. Anna Õhku seisab enamasti ühe ja sama koha peal tunnelisuus, aga see ei tähenda, et tal oleks Paik.

Mingi reklaamifirma on aga trammis, mille peale ma Balti Jaama peatusest kell 18: 35 satun, märgistanud kõik toolid Milka logodega sama värvi lillal kangal kui Anna Õhku kombekas. Minu meelest on see sama kole kui oskamatud grafitid rongi külgedel. Hullem veel. See tramm ei lähe ju reklaamifirmale ega Milka šokolaadi tootjale üldse korda, viimane ei teagi võibolla, et selline tramm Tallinnas sõidab, et ta läheb läbi Balti Jaamast, ta ei mõtle trammile kui Paigale. Ta märgistab hoopis meid. Püüab leida inimesi, kelle südames leiduks hell koht šokolaadile. Aga ta teeb seda nii labasel kombel, et minul küll Milka šokolaadi järgi isu ei teki.  No hea küll. On nagu on.

Koduuksel tuleb mees, kes ka Moskva rongi saatmas oli, minu ees sisse. Ahjaa, see ju meie alumine naaber. Tema Paik, ta naine, on nüüd kodunt ära. Võibolla kujutleb naaber siiasamma meie majja terve Moskva linna, kogu rongi teekonna ja kõik linnad, kus on peatused ja kõik, kes tulevad peale ja lähevad maha, sellal kui naine rongis sõidab ja Kusagil On ja ainult sellele mõeldes on ka kodu Paik.

Homme siis 8:27 saabuva Moskva rongi vastu, et vaadata peale lahkumiste ja aidaade ka saabumisi ja taaskohtumisi.

P.S. kes seda Milkat Eestis levitab, hakaku nüüd sponsoriks mulle.