Balti Jaama naeratused.

 Ahaa. Selle pealkirja olin ma täitsa ära unustanud, kuni eksperimentaalgalerii (Vabaduse väljaku tunnelis) kuraator selle Sally stuudio näituse avamise lõpus välja hõikas. Noh, kui naeratused, siis naeratused, mõtlesin. Kuid seepeale tekkis mul hoopis isevärki idee: kas ma suudan leida naeratusi lisaks inimeste nägudele ka arhitektuursest keskkonnast endast? Kerge mõelda, raske teostada, ent õnneks paistis vähemalt päike. Kohe turgatas pähe, et kui keerata foto Balti jaama vanast lähirongide teenindussaalist tagurpidi, on selle katus nagu naeratus. Hmm, kas ta siis praegu on mossitus? Suunurgad allapoole, kurb oma saatuse pärast? Veel efektsemalt ja täiuslikumalt mõjub "jaama naeratus" aga koos rongidega, perrooni poolt pildistatuna.
Arhitektuurne keskkond ise võib edasi anda mingit emotsiooni. Mõnikord, päikeselise ilmaga, võib katuste kohal ette kujutada õhupalle; tuisuga lendaksid ümber maja justkui hõbedased liblikad. Rongid on suured rohelised boamaod ja mustad plaaditud postid on mulgi kuubedes külalised Lõuna-Eestist, tuletikutopsi-mehed-koljatid. Aborigeenid unustasid oma bumerangi jaama peahoone varikatuse külge. Hüperrealistlik maal sürrealismi elementidega. Pooleldi elu, pooleldi unenägu. Need kujutluspildid tabasid mind kaugelt enne, kui nägin Sally stuudio näitust, ent võimendusid pärast veelgi. Emotsioone on võimalik märgiliselt kujutada ning fotod, mida te näete näitusel, ei ole kindlasti täpselt sellised, nagu blogis ja kaugelt mitte vaid dokumentaalsed jäädvustused hetkest mil nad fotoaparaadi mällu salvestusid.
Naeratused, naeratused... esialgu on jaama enda detailidest neid ikka väga raske leida. See nõuab pikemat süvenemist.
Jäädvustasin ka mõne huvitava loo. Enno, muusikavend Lõuna-Eestist (ilma mulgi kuueta, normaalset kasvu ja üldse mitte kubistlik), uitas ümber jaama kõik see aeg, mil mina oma arhitektuurse naeratuse pähklit puresin. Lõpuks ei saanud ma end enam tagasi hoida, läksin ja küsisin ära: mis teete? Kuhu sõit? Enno rääkis, et on eluaeg muusikat teinud, varem bändides mänginud (sõrmeotsad olevat nii paakunud, et suudab vaeavata 10 tundi jutti kitarri mängida, vajadusel ka 24!!!). Praegu töötab sõjaväe lasketiiru korraldajana, aga käib ikka pulmades-sünnipäevadel mängimas. Mina utsitasin: Balti jaama tunnel. Kokku leppida Kesklinna Valitsusega. Tule mängi vahel (et ei peaks mingeid pseudo-hipi kisakõrisid kuulama). Ma küll ei tea tema taset, aga tuttuut 15000 krooni maksnud kitarri ringi vedas wend peab ikka taset omama, eks? Pildistada lubas ta end hea meelega - kulutasin küll inimese aega, ent sellest hoopimata jäi tal rongi oodata veeö üle tunni. Imestasin, et ta turule või mujale aega parajaks tegema ei lähe. Pole siin kuskile minna, kõlas Enno seisukoht; ja turule kõige vähem. Vastik koht.
Kõiki pilte pidin sirgendama, sest tuul oli nii vali, et puhus fotoka viltu. Õnneks mitte jaama sees, kus pildile jäi pakihoiutädi. Kuna ma unustasin ta nime küsida ning palusin järgmiseks korraks talle omistatud tööveterani ordeni üles otsida (43 aastat Eesti Raudteel, enamjaolt rahvusvaheliste liinide piletidispetšerina), siis esialgu ma tema fotot üles ei säti.

Hmmm, naeratused.... ei naerata siin suurt ei elu ega inimesed.